Viimane

See on minu kümnes postitus detsembris, 74. postitus sellel aastal ning 100 postitus üldse sellesse blogisse. Ühtlasi jääb see minu viimaseks sissekandeks, sest kirjutamine on end minu jaoks ammendanud. Aga ma otsustasin, et oma viimases sissekandes ma ütlen kõik südamelt ära ja ma üritan mitte jätta lahtisi otsi. Ja ma teen seda just nimelt oma blogis, mis siis, et see on kõigile avalik ning kõik võivad seda lugeda. Ma teen seda sellepärast, et nii ei saa keegi mulle vahele segada ning ma saan natuke mõelda ka, enne selle kirja panemist, just nii palju kui vaja.
Ma alustasin seda blogi, sest Margit kolis ära ning nii oli tal võimalik ikkagi ennast kursis hoida meie tegemistega ja meil tema omadega. Margit lõpetas juba üsna ruttu ning ega teisedki väga tragid olnud ei ole. Oma esimeses blogis ütlesin ma, et eks näis kui palju mul aega on, et siia blogisse kirjutada, kuid nüüd on see mul vähemalt olemas ning te ei saa mu kallal vinguda. Ühel hetkel ma tundsin, et oma mõtteid on lihtsam kirja panna, kui neid kõva häälega välja öelda. MA olen tegelikult kirjutanud väga palju rohkem postitusi, kuid ma olen need lihtsalt ära kustutand. Mõnikord valdas mind meeletu tahtmine kirjutada, aga kui ma lõpuks arvuti taha jõudsin, oli see kui minema pühitud. Vahel panin ma oma mõtted kohe enne paberile kirja ning hiljem toksisin arvutisse. Kui Dan seda alguses kuulis, siis tema arust oli see imelik. Aga mõni asi peabki imelik olema. Ka see postitus valmis osaliselt enne paberil.
Need poolteist aasta on minu jaoks olnud kohati nagu ameerika mäed. Kogunenud on nii palju häid mälestusi ning samas olen ma pettunud ja vihastanud umbes samal määral.
Kõik hakkas vaikselt alla mäge minema kui kooli lõpetamine kätte jõudis. Kõige madalam hetk minu jaoks oli siis, kui ma sain teada oma eksami tulemused. See oli nagu halb unenägu ning sellega leppida oli nii raske. Ma pettusin iseendas, sest ma arvasin, et kõik minu pingutused olid olnud ilma asjata. Ma olin lihtsalt kolm aastat oma elust tuulde visanud ning sellega leppida oli ääretult raske. Samas ma ju nägin, et teised olid ka minust palju rohkem oodanud, eriti oli seda näha minu ema silmades. Aafrika oli minu jaoks sel hetkel kõige loogilisem pääsetee. Kõigest eemal aastakese ja see on unustatud, sest mul on pärast nii palju lugusid rääkida ning sellist kogemust maha magada oleks ka täielik raiskamine. Ma harjutasin ennast juba mõttega, et augusti alguses istun ma lennukisse ja jätan kõik eelneva selja taha. Alustan uuesti ning võib-olla ei tulegi tagasi enam. Mida lähemale aga jõudis aeg lahkumisele, seda rohkem ma tundsin, et mul on põhjust siia jääda. Mul on hea meel, et ma sinna ei läinud. Ma arvan, et see oleks mulle küll väga palju juurde andnud. Kogemuse, mida naljalt just iga päev ei oleks võimalik saada, kuid mu juured on Eestimaa pinnas liialt sügaval ning ma oleks hakanud kindlasti koduigatsust tundma. Ma oleks arvatavasti hambad ristis selle aja ära kannatanud, kuid hiljem seda tunnistanud ma küll ei oleks. Arvatavasti iga kiri ja meil koju oleks ka olnud väga rõõmsatel toonidel.
Siiski tundsin ma ühel hetkel, et pole enam oluline, mis mina arvan, peaasi, et teised rahul on. mind valitses vahel tunne nagu mõned oleks tahtnud ise ohjad enda kätte võtta ning iga otsuse minu eest vastu võtta. Mul oli selline tunne, et ma lihtsalt eksisteerin, ilma mingi eesmärgita, mille ma ise endale seadnud oleks. Tagasi mõeldes, oli see arvatavasti ka põhjus, miks ma suvel laagris nutsin. Ma pidin selle oma süsteemist välja saama ja saingi.
Ma tundsin ennast kuidagi kergemalt peale laagrit. Kuigi oli probleeme ja solvumisi, suutsin ma nendest mingil määral üle olla. Ma hakkasin elu natuke helgema pilguga vaatama ja ma suutsin nii mõndagi asja natuke kergemalt suhtuda. Ma ei võtnud kõike väga südamesse.
Ja siis tuli armumine Dan'i. Ma olin täiesti seitsmendas taevas alguses. Mart ütles, et ma naeran rohkem ning Fanny ütles, et ma olen palju seltskondlikum. Neil võib isegi õigus olla, sest see tundus nii õige ja hea ja kuigi enamus kahtles, siis ma olin täiesti veendunud, et kõik õnnestub. Samas Lauri heitis mulle ette, et ma olen liiga südame inimene ning ma ei suuda kainelt mõelda ning ma tean, et oli veel inimesi, kes mõtlesid täpselt samamoodi. Ja ma väga tihti mõtlengi oma südamega, aga kui ma seda muudaks, siis ma peaks muutma ennast tervikuna ning seda ma ei kavatse. Kuu sai mööda ja siis vahel peal oli selline tunne, et midagi on valesti. Alguses olin ma täiega optimistlik selles osas, sest ma teadsin, et probleeme tuleb, aga kõik on lahendatavad. Kaks nädalat enne lahkuminekut oli suhteliselt selge, et on asju, millest välja tulemine ei olegi nii lihtne. Me avastasime, et meil oli üksteisega palju lihtsam rääkida, kui me olime sõbrad ja lahkuminek oli ainult vormistamise asi.
Siis tuli Tanel ja ütles mulle kõik näkku, mis ta arvas. Ma mõtlesin, et ma tahaks talle ühe korraliku tou anda ning näidata talle, kui palju ta mulle haiget tegi sellega. Ma tundsin ennast sel hetkel täiesti kokku varisemas. Ma oleks tahtnud nutta ennast puruks, kuid ma ei saanud, sest ma pidin tagasi minema ruumi, mis oli inimesi täis ja ma ei tahtnud kõigi küsimustele vastama hakata. Ma tean, et inimesed oleks küsima hakanud, kas kõik on korras ja nii edasi ning ma ei soovinud seda. Ma tahtsin lihtsalt võimalikult kiiresti koju oma voodisse teki alla. Ma tundsin ennast täiesti tühjaks imetuna ning ma ütlen ausalt, et ma pole suutnud siiani Tanelile seda andestada, mis siis, et tal oli osaliselt õigus.
Lahkuminek oli minu jaoks suhteliselt kerge. Üks osa sai küll natuke haiget, kuid ma tundsin, et ma sain jälle sõbra tagasi. Ja see oli minu jaoks kõige tähtsam. Ma pole nutnud ühtegi pisarat ning ma tunnen, et selleks pole mingit vajadust. Aga kui mul oleks võimalus midagi uuesti teha, siis ma ei teeks. Ma õppisin, et probleemist tuleb kohe rääkida, enne kui see suuremaks läheb. Mind ei valda ka enam tunne, et äkki, kui teeks midagi teisiti, siis järsku... Nii ei jõua ma mitte kuhugi! Ma elan praegu olevikus , mitte minevukus ega tulevikus.
Pealegi ma olen tundnud Jumalat aina rohkem ja rohkem iga päevaga alates suvest ning selle üle on mul väga suur rõõm. Ma tean, et inimesena, ei suuda ma alati teha kõike nii nagu peaks ning väga tihti tahan ma asjade kulgu kas kiirustada või aeglustada, kuid ma üritan seda mitte teha.
Ma tean, et need mõlemad otsused tulid ootamatult, kuid see on üks osa minust. Ma oleks võinud venitama hakata ja oodata teile ütlemisega, kuid mida see oleks andnud?
Ma ei ole selline inimene, kes suudab vastata igale küsimusele kohe otsejoones. Mõnes osas läheb natuke kauem ning vahel see võib võtta nädalaid enne kui ma ise aru saan asjadest. Vahel ma olen valmis ja vahel mitte, asju mulle hetteheites ei saavuta aga midagi.
Ma ei taha, et mu 2009.aasta tuleks selline nagu eelnevad ning see tõttu ma proovin ennast mitte blogivarju peita ning lõpetan. Ma hakkan kasvatama ennast selles suunas, et ühel päeval ma olen võimeline igast oma probleemist rääkima, kuid mitte ükski asi ei juhtu üleöö. Ma otsustasin ka, et oma blogi ma ära kustutama ei hakka, sest see tundub kuidagi liiga lihtne ja ma arvan, et ma poleks selleks veel valmis. Nii on mul alati võimalus tulla ja lugeda, mis ma kirja olen pannud.
Ma tean, et nii palju asju jäi tegelikult kirja panemata, kuid need, mis kirja said on minuga viimasel ajal igal pool koos käinud. Need on asjad, mis ma võtan kindlasti kaasa järgmisesse aastasse. Hetked, millest ma olen kõige rohkem õppinud. Ma vabandan südamest, kui on asju, millest päris täpselt aru saada ei ole. Ka minu jaoks on veel palju lünki, mis ma tahan täita.
Ma soovin teile juba ette ära head uut aastat, aga enne kõike soovin ma seda endale!

73!

Tegin täna koos Siimuga piparkooke ning see ei oleks õnnestunud, kui me koostööd ei oleks teinud. Siim tegin taigna just selliseks naguu vaja, mina rullisin ära, Siim pani vormid peale ning mina panin pipakoogid pannile. Emme suskas panni ahju ning võttis sealt ka välja.
Piparkoogid maitsevad ikka väga hästi! Nämm-nämm.

Ma tahan teile soovida häid JÕULE!

Unustamine

Kõigepealt läheb autori nimi,
sellele järgneb kuulekalt pealkiri, sisu,
südantlõhestav lõpp, kogu romaan,
mida sa äkki pole iialgi lugenud, eales
sellest isegi kuulnud,

nagu oleksid mälestused, millele pakkusid pagu,
otsustanud ükshaaval tõmbuda erru aju lõunapoolkerale,
väikesesse kalurikülla, kus pole telefone.

Ammu lehvitasid kätt üheksale muusale
ning vaatasid, kuidas ruutvõrrand pakib kokku oma kohvri;
ka praegu õppides pähe planeetide järjestust,

libiseb minema midagi muud, osariigi lill võib-olla,
onu aadress, Paraguay pealinn.

Mida iganes sa pingutaks ka meenutada,
pole see sul keele peal valmis
ega varitse isegi mõnes põrna pimedas nurgataguses.

See on ulpinud minema mööda tumedat mütoloogilist jõge,
mille nimi, kui sa õigesti mäletad, algas L-iga -
sinu enda teekonnal kaduvikku, kus ühined nendega,
kel on läinud meelest ka ujumine ja jalgrattasõit.

Mõni ime, et tõused keset ööd, vaatamaks ajalooraamatust
järele mõne kuulsa lahingu kuupäeva.
Mõni ime, et kuu akna taga tundub olevat triivinud
välja armastusluuletusest, mida teadsid kunagi peast.

Need read on kirjapandud Billy Collinsi poolt. Ta on minu uus avastus. Ma olen viimasel ajal ise ka väga palju unustamise peale mõelnud. Kui tihti viimasel ajal olen ma asju unustanud. See on lihtsalt jube. Loomulikult on esimene reageering sellele, et ma olen juba vanaks jäämas ning et mälu veab alt, kuid tegelikult nii ei ole ju. Tihti ununevad kõige tähtsamad tähtpäevad, nimed, kokkusaamised, viimasel ajal jääb minul telefon väga tihti koju millegi pärast. Tahaks nii väga kõike meelespidada, kuid inimlikult on see täiesti võimatu. Ikka midagi vahel ununeb, kuid öeldakse, et igal unustamisel on oma põhjus. Tuleb välja selgitada, mis unustamist põhjustab ning sellest üle olla, muidu ma tõesti ei suuda enam varsti midagi meelde jätta.

Kolmapäeva hommikul ajas Triin mind pool üheksa üles ning ma magan ütlesin talle, et ma magan alati kella üheksani. Ja kui ma õhtul talle seda meelde tuletasin, siis ta ei mäletanud, et ta oleks mind hommikul üles ajanud ning minule tegi see ikka väga palju nalja. :)

Täna ma käisin Nõmme Gümnaasiumi jõulukontserdil ning see oli väga hea. Nõmme koor laulab nagu inglikoor ja ma ei tee nalja!

43+28=71

See on minu 71 postitus sellel aastal ja mul on teile rõõmusõnum. Minust saab matemaatika koduõpetaja kaheksanda klassi tüdrukule! Minu arust on see ilgelt lahe ja ma olen sellepärast väga, väga rõõmus. Kui ma seda kuulutust soov.ee-s nägin, siis ma olin suhteliselt kindel, et keegi on sellele juba vastanud, sest see oli nädala vanune juba, aga ma mõtlesin, et ma vastan ikka, sest ma ei kaota sellega midagi. Ta vastas mulle tegelikult juba eile õhtul ja kontrollis, kas kõik ikka sobib ja nii ja täna sain ma teada, et see tüdruk, keda ma aitama hakkan elab Virbi bussipeatuse juures! See on lihtsalt super. Ma jõuan sinna umbes viie minutiga. Kas pole mitte äge?!

Üks luuletus ka teile:

Võib krohvist lõhnav, võib väga vana,
võib puust, võib klaasist olla koolimaja.
Kuid kooli nägu pole see, mis ees,
vaid hoopistükkis see, mis kooli sees.

Üks klass on kooli silm. Ja teine kõrv.
On iga õpilane, närvirakk, mis õrn.
On õpetaja välisärritaja
ja seda ongi närvidele vaja,-
et kooli nägu püsiks ikka virge,
et kooli selgroog oleks ikka sirge,
et läbi aja - päeval kui ka ööl -
teaks iga närvirakk, et süda lööb.

Ei tea me praegu, kuhu ükskord saame,
kas saarel sureme või ülemere maal me,
kuid kui on tehtud kord me viimne tegu,
jääb igaüks meist veidi kooli nägu.

Ave Alavainu

Minu arust on see täiega äge!

Christmas ala 1 Corinthians 13

If I decorate my house perfectly with plaid bows, strands of twinkling lights and shiny balls, but do not show love to my family, I'm just another decorator.
If I slave away in the kitchen, baking dozens of Christmas cookies, preparing gourmet meals and arranging a beautiful adorned table at mealtime, but do not show love to my family, I'm just another cook.
If I work at the soup kitchen, carol in the nursing home and give all that I have to charity, but do not show love to my family, it profits me nothing.
If I trim the spruce with shimmering angels and crocheted snowflakes, attend a myriad of holiday parties and sing in the choir's cantata but do not focus on Christ, I have missed the point.
Love stops cooking to hug the child.
Love sets aside the decorating to kiss the husband.
Love is kind, though harried and tired.
Love doesn't envy another's home that has coordinated Christmas china and table linens.
Love doesn't yell at the kids to get out of the way.
Love doesn't give only to those who are able to give in return, but rejoices in giving to those who can't.
Love bears all things, believes all things, hopes all things and endures all things.
Love never fails. Video games will break, pearl necklaces will be lost, golf clubs will rust, but giving the gift of love will endure. Anonymous

Tahad, et midagi tehtud saaks, siis tee seda ise! See on asi, mida ma olen pidanud viimasel ajal väga palju kodus õppima. Ma olen Iirisele juba eelmise nädala algusest rääkinud, et ta oma sodi ära koristaks ja rämpsu ära viskaks. Ta kogus eelmise nädala alguses küll oma sodi kokku kilekottidesse, kuid prügikasti ei viinud. Täna sai mul sellest villand. Ma võtsin kätte ja viisin selle ise minema. Ja siis Triinule olen ka juba päris kaua rääkinud, et ta oma asjad voodi eest kokku korjaks, aga ei ühtigi. Eile tegin ise asja ära ning panin ta asjad ära.
Jõulutuled said ka eile ülesse, sest ma harutasin nad kotist välja, keset toa põrandat ning sundisin neid ennast aitama. Nüüd on nii hea tunne kohe. Eriti kuna ma panin veel paar küünlaalust koos küünlatega välja. Loob kohe jõulumeeleolu.

Viimased päevad.

Laupäeval ma käisin Oleviste noortega uisutamas. Just täpselt, te ei saanud minust valesti aru, ma käisin Oleviste noortega uisutamas. Minu ümber oli umbes 40 täiesti võõrast inimest + Ave ja Jürgen. Ja mind ei huvitanud see mitte üks teps. Täiesti omas mullis olin nagu ja Avega sai ka räägitud, mis on alati tore. Mul oli vaja täiega lihtsalt uisutada. Ringi ratast muudele asjadele mõtlemata. Nii vabastav oli. Aga pärast need kaks villi mu jalgadel küll eriti toredad ei olnud, sest nad läksid katki ning tegid ikka meeletult haiget. Aga pole hullu, küll needki lõpuks paranevad.

Eile oli ka päris tore. Hommikul oli lastetund ja ega selle ettevalmistus mul päris valmis enne tundi ei saanudki. Õnneks läks kõik hästi, ainult lapsed olid millegi pärast väga energiat täis. MA küsisin neilt, mida nad jõuludeks tahavad ja vastused olid väga lastele kohased. :D
Helerin tahtis endale rääkivat papagoid, kes oskaks öelda tere ja küpsis.
Heneli tahtis endale mingit Barbie raamatut, kus vahel on ka Cd-d.
Eliise tahtis endale printessi kostüümi ning kõike selle juurde kuuluvat.
Johannes mulle küll ei öelnud, mida ta tahab, kuid Eliise ütles, et ta tahab lõvi kostüümi.
Mina tahaks lihtsalt valgeid jõule ning rahu ja vaikust.

Peale kirikut me läksime Janeti ja Avega veel kirikukohvile ning siis otsejoones Raekoja platsile. Seal esinesid Crux (kahjuks neid me ei kuulnud), Trepikoda ja Living Stone. Asja vedas Märt, kes oli täiega tubli! No igatahes täiga raske oli vaadata neid esinejaid laval külmetamas, sest näiteks bänd ei saanud kindaid kanda ju. Ja meie külmetasime ka omajagu. Varbad olid täesti jääs, kui ma lõpuks koju jõudsin.

Õhtul käisin veel Oleviste kirikus seda kontserti "Ime ootel..." kuulama. Me istusime Janetiga esireas ja see oli täiega vinge! Kui Taavo Remmel kontrabassi mängis, käis iga noot kehast läbi. Väga hea kogemuse võrra olen ma nüüd jälle rikkam. Nii hea oli vaadata, kuidas muusikud teevad asja kogu südamega. Kuidas nad on ennast täielikult pühendanud ja naudivad Jumala ülistamist läbi muusika. Ja ka see oli kogemus, mida mul just vaja oli.

Jumal on nii mõnelegi palvele juba vastanud. Ja neid vastuseid tuleb kogu aeg juurde.

Mina olen pedant! Vähemalt nii öeldi mulle täna, sest ma joonisin oma ruudulist vihikut koori ajal. Ja kõigile tegi see väga palju nalja. Esimene küsimus oli aga loomulikult, et kas õppejõud nõuavad seda ja mina ütlesin ei. Miks sa seda siis teed? oli loomulikult järgmine küsimus. Ja ainus õige vastus sellele on, et ma ei oska kirjutada vihikusse, mis on joonimata. Pealegi vihiku üldmulje on samuti parem kui see on joonitud. Ja pealegi siis ma tunnen, et ma tõesti näen vaeva. Ma teen seda ju enda jaoks ning alati polegi tähtis, mis teised arvavad.

Nii et ma joonin oma vihikuid edasi! VOT!

Kolmapäev.

Tänane päev ei olnudki nii kehv, kui ma kartsin. Loengus sain teada, et Kadri ei saagi täna minna sinna katset tegema ja ma läksin tema eest. Päris huvitav oli. Ma pidin lihtsalt tund aega arvuti ekraani vaatama ning hiirega klõpsama.
Igaüks oleks sellega hakkama saanud. Polnud üldse raske. :)

Noh ja praegu ma võitlen iseendaga, sest ma ei taha eriti kodust tööd praegu teha, aga ma tean, et see tuleb ainult mulle kasuks ning ära teen ma selle igal juhul. Hetkel ei ole ainult teada, mis kellani ma sellepärast üleval pean olema. Ma looodan siiralt, et mitte väga kaua, sest ma ikka tahan magada ka!

PS! Mare, sa oleksid kindlasti minu üle väga uhke, sest ma olin täna koolis väga seltsiv.

Teisipäev.

Igas asjas tuleb võimalikult palju head näha. Ja ma proovisin seda täna. VAhepeal tundus, et isegi õnnestub.

Vahel pole palju vaja, et õnnelik olla ja minu arust nii võiks koguaeg olla! Ma leidsin selle pildi ja see tegi minu tuju kohe väga, väga heaks, sest meelde tuli kohe nii palju häid mälestusi.
Eile õhtu oli ikka väga huvitav. Marguse auto peale südame tegemine Maiga oli ikka väga äge ning see lumesõda oli ka päris vinge. Arvestades seda, kui vähe lund oli, seda parem.
Täna sain ma välja astuda "oma ringist". See oli alguses küll natuke hirmutav, kuid samas väga vajalik. Ma õppisin jälle natuke uusi asju.

Täna oli mul selline tunne, et ma ei kuulu siia. Ma mõtlesin, et pakiks oma asjad kokku ning läheks minema kaugele siit, ilma tagasi vaatamata. Võtaks kaasa ainult hädavajaliku ning mõne eseme, mis mulle minevikku meenutaks. Neid ei peagi palju olema. Ainult mu mõmm, paar pilti ja paar kirjakest. Läheks lihtsalt nii kaugele kui jalad kannavad ja jaksu on. Ilma hüvasti jätmata, kahetsuseta ja pisarateta. Leiaks endale mingi vaikse koha ja alustaks uut elu. Täiesti tühja lehega, kuhu Jumalal on võimalik oma plaan kirja panna.
Mul oli juba kõik välja mõeldud. Siis tabas aga reaalsus. Ma juba sain oma tühja lehe ja Jumal on sinna peale juba kirjutama asunud. Inimestel on küll vabatahe, kuid ma juba valisin Tema järgimise. Ma peaksin olema rahul sellega,mis mul on. Tegelikult ma ju kuulun siia ja need tujud ja mõtted lähevad ja tulevad, kuid Jumal jääb. Ma olen veel noor ja peaksin rõõmustama selle üle, mis mul on, mitte muretsema sellepärast, mida mul ei ole.

Mina olen täna väga usin olnud. Ma olen peaaegu terve päeva oma uurimustööd teinud ja valmis see saigi. Mul jäi täna üks loeng ära ning ma otsustasin selle ajaga midagi kasulikku teha. Mul oli juba enne umbes pool valmis ja siis sai ka tehtud ning nüüd võin uhkusega öelda, et tehtud sai! Ja kohe varsti asun lugema Võrdleva mütoloogia raamatut, sest ka selle tähtaeg saabub üsna varsti ja ma olen tähelepannud, et raamatuvirn, mille ma läbi lugema pean, ei taha kuidagi kahaneda, vaid sinna tuleb ainult raamatuid juurde koguaeg. :P
Täna me otsustasime Kadriga (Ta on minu kursuseõde ja Tiina vana klassikaaslane ning üks igavesti äge inimene!), et me hakkame katseisikuteks. Tallinna Ülikooli üks labor (ma ei mäleta enam milline) vajab katseisikuid nägemistaju mingiks asjaks. Ma ei jõudnud eriti selle kohta lugeda ja ma ei ole päris kindel, mis seal tegema peab, aga me mõtlesime, et aitama ja anname oma panuse sellesse uurimusse. Ja siis me otsustasime, et ma hakkan mõnda puhkpilli mängima ja tema kitarri ning me hakkame igal pool esinema ja sellega raha teenima. Täna kõrgema matemaatika loengus me tegime talle järgmise kuu eelarvet ning tal on kulusid 13000 krooni eest, aga palka saab ta ainult umbes poole sellest. Kas pole mitte naljakas? Me saime küll kõvasti selle üle naerda. :P Temaga koos mul ülikoolis küll igav ei hakka!

Valu.

Täna kodugrupist tulles mõtlesin ma väga pikalt valust, sest mul oli valus füüsiliselt valus.
MA jäin aga mõtlema sellele, et kuigi on füüsiline valu teeb vahel väga palju valu, möödub see tavaliselt suhteliselt kiiresti. (Loomulikult on erandeid, kuid nendele ma praegu väga keskenduda ei tahaks.) Ja siis ma mõtlesin, et vaimne valu on umbes 100 korda hullem. Füüsilise valuga tulevad inimesed tihti peale toime, kuid vaimse valuga mitte. See närib hinge ja võib täielikult elu ära rikkuda. See võib inimest drastiliselt muuta. Vaimne valu on JUBE! (Ma tahan lihtsalt siinkohal ära mainida , et minuga on kõik korras hetkel ja ma ei tunne vaimset valu. Igaks juhuks ütlen, et te sellest postitusest valesti aru ei saaks.)
Ja siis jäin ma mõtlema sellele, kui palju me tegelikult ise koormame ennast. Me valutame südant asjade pärast, mis ei ole üldse meie võimuses. Me peaks lastma Jumalal selle võtta. Aga inimesed nagu me kõik oleme, me tihti peale ei taha anda oma elu kellegi teise kontrolli alla. Me oleme selleks liiga nõrgad.
Jaga oma valu ja sul hakkab ise palju parem. Mida kiiremini, seda parem!

Täna ma siis koristasin jälle korralikult üle väga pika aja. Ja kui mina ikka koristan siis ikka korralikult. Tegin riidekapi korda ja viisin kõik üleliigsed asjad Humanasse. Siim käis minuga kaasas, kuna emme oli ka enne kappe koristanud ja riideid oli ikka päris palju sinna vaja viia. Panime siis kotid kelgu peale ning läksime. Viisime siis asjad ilusti ära ning siis Siim vedas mind kelguga tagasi tulles. (Mina teda ka loomulikult, et te ei arvaks, et ma teda ära kasutan. )
Koju jõudsime, siis olime mõlemad nagu lumememmed. :P Äge oli!
Vahetasin riided ja asusin edasi koristama. Tegin oma sahtli ja karbi korda ning loomulikult see võttis tervelt kaks tundi, sest ma jäin lugema igasuguseid kirju, mis mulle kirjutatud on. Vahel on nii hea kohe. Tegi seest kohe palju soojemaks, sest nendega tuleb meelde nii palju häid mälestusi. Kõik need inimesed on mulle ääretult olulised!
Tolmu meil ikka jagus korralikult ja nüüd on nii hea tunne, et kõik on korras. Pühapäev võib nüüd tulla!

19.november

Täna on 19.november. Ma tõusin kell 6.00 ja rong väljus Tartust 6.50. Tallinnas olin ma kella 9ks. Ma olen jõudnud isegi ülikoolis käia juba ning ühe kontrolltöö ära kirjutada. Ühe intervjuu anda. Ja kell pole veel 12.
Ma olen viimasel paaril päeval kogu aeg nii väsinud olnud. Mu vaim on küll värske, kuid keha ei jõua lihtsalt enam. Põhimõtteliselt eile ma magasin nagu pool päeva maha, sest ma lihtsalt ei jõudnud midagi teha. Iga väiksem asi oli minu jaoks väga suur pingutus. Pealegi eile oli mul ka külm millegi pärast. (Öösel oli õnneks väga soe täna, sest ma magasin nii, et põhimõtteliselt olid mu varbad vastu radiaatorit. Väga mõnus!)
Täna hommikul kui ma Vaksali 12 majast välja astusin, oli maa kõik valge. Nii hea oli rongile minna ja vaadata, kuidas lumi sajab. Kas pole mitte imelik, et ma nägin oma esimest lund tegelikult juba sõites Tartusse?! Nii hea rahulik oli kuidagi. See võis olla ka tingitud varajastest hommiku tunnist, kuid ikkagi. Tartus valitses täielik vaikus. Rongis ma uinusin põhimõtteliselt kohe ja ärkasin alles Tallinnas. Tallinnas aga ei olnud nii ilus ja rahulik enam. Astusin rongist maha ja kõik kohad olid porised ja maa oli must. Pluss inimesed lärmasid. Kuidagi raske oli tulla rahust ja vaikusest tagasi siia lärmi. Aga kõigega peab hakkama saama ning teadmine, et Jumal on koos minuga teeb asja ikka palju lihtsamaks.

PS! Mai, loomulikult ma eelistan Dan'iga koos olla, pealegi Margit juba pesi nõusid.
PS2!Täna on minu nimepäev.
PS3! See on minu kümnes postitus novembris.
PS4! MA tahtsin ka äge olla ja palju PS! panna nagu Mai tavaliselt. :P

Aita kui oskad.

Kui ma näen, et kellelgi on abi vaja ja ma oskan aidata, siis ma loomulikult lähen ja aitan. Ave just ütles mulle täna, et kuidas sa ikka jaksad kogu aeg köögi midagi teha. Ma lihtsalt oskan ja mulle nii meeldib seal askeldada. Pealegi Tiinat on ikka nii hea aidata. :)

Avastasin täna, et teisipäev on minu jaoks alati kõige raskem päev nädalas. Ma lähen füüsika loengusse kehva tundega ja sealt välja tulles on tuju kuidagi veel halvem. Füüsika loengus ma mõtlen alati millegi pärast halbadele asjadele. Kunagi ei tule midagi positiivset mõttesse. Kõige hullemad teooriad kerkivad mõtetesse ja ei taha sealt kohe kuidagi ära minna. Ma arvan, et see tuleb sellest, et füüsikat ma nagunii eriti ei kuula ning see tähendab, et mul on kolm tundi lihtsalt mõtlemiseks. Kuna aga keskkond ei ole just kõige meeldivam, siis häid mõtteid on suhteliselt raske mõelda.

Raamatud.

Raamatud on minu elu ikka väga tugevasti mõjutanud. Nad on olnud minuga koguaeg. Kui ma tahan ära kaugele, võtan ma tihti just kätte raamatu ning reaalsus ei tundu minu jaoks enam nii karm. Kui mul on kurb meel, võtan ma kätte raamatu, et leida sealt lohutust, et oma päeva paremaks muuta.
Iga uus raamat on seiklus, mis ootab seiklejat ning mul on nii kahju, et tänapäeval inimesed ei taipa seda. Ma olen siiralt kurb, et nii paljud head raamatud koguvad lihtsalt inimeste raamaturiiulitel tolmu või on ära pandud karpidega kuhugi keldrisse või pööningule.
Täna ma käisin jälle Nõmmel raamatukogus aitamas ning ma olin ikka suhteliselt kurb, et ruumi raamatute jaoks oli vähemaks jäänud. Nii palju riiuleid oli lihtsalt vähem pandud peale remonti ning väga paljud raamtud selletõttu ei saagi oma väljateenitud kohta riiulitel, mis on kõigile kätte saadavad, vaid peavad leppima kohaga keldrikorrusel; kus on väga suur tõenäosus, et keegi isegi ei võta neid sealt enam välja, vaid nad lihtsalt seisavad seal kuni ühel päeval kantakse nad lihtsalt maha.
Avada just trükist tulnud raamat on minu jaoks lihtsalt liiga hea tunne, et seda suudaks eales sõnadesse panna või siis võtta kätte raamat, mis on aastaid vana ning mida on lugenud nii paljud inimesed, et seda on võimatu kahe käe nappude peal kokku lugeda. Nii paljud kirjanikud, kes on veel avastamata ning nii paljud kirjanikud, kes on juba unustuste hõlma vajunud. Need tuleb kõik üles otsida ning maailmale näidata, et on ka teisi peale Tammsaare ja Tolstoi. (Need olid kaks esimest, mis mul meelde tulid.)
Nii kahju, et mul endalgi on tihti liiga kiire, et raamat kätte võtta ja seda lihtsalt nautida. Olla ja lugeda päev läbi. Nautida igat rännakut. Nutta ja naerda koos peategelastega. Olla see väike poiss liblikat püüdmas või siis hoopis üles kasvada koos huntidega. Seista silmitsi oma peegeldusega või rännata toast tuppa ning leida, et tuleb õppida naerma.
Igast muinasjutust, romaanist, näidendist, luuletusest jne on võimalik nii palju õppida. Selleks tuleb lihtsalt aega võtta.
Eelkõige peaks aga ikkagi otsima abi raamatute raamatust ning sinna sisse matma nii oma kurbuse ja rõõmu!

Ave on lihtsalt nii äge! (Ma avastasin, et ma viimati kiitsin teda oma blogis 2.novembril ja sellest on juba väga palju aega möödas, nii et ma leidsin, et oleks viimane aeg nagu. :P ) Ma sattusin temaga jälle rääkima eile ja täna ja üldse kogu aeg ja mulle ikka nii meeldib, kuidas ta räägib ning kuidas ta asju mõistab. Ja ma olen avastanud, et me väga tihti mõtleme ühtedele ja samadele asjadele.

Üldse ma leian, et inimestega on väga hea rääkida. Täna rääkisin ma Taneliga ka väga kaua. (Päris hea, et ta ikka Tallinnasse kauemaks jäi ning et Helari koos oma läpakaga ära läks ning Tanel seda mängu mängida ei saanud, sest muidu oleks ma kodus küll hulluks läinud.)

Minu päevad mööduvad siiani väga edukalt ikka! :)

Täna oli ikka väga hea päev. Janet lihtsalt teeb minu päeva kohe nii palju päikselisemaks. Temaga on ikka väga raske mossitada. Ta istus täna laulukooris minu kõrval ning lihtsalt hakkas ühel hetkel naerma. Nii raske on tõsiseks jääda, kui keegi sinu kõrval südamest naerab. Noh ja siis hakkasin mina naerma ja tõsiseks tagasi saada oli ikka jube raske. NAtuke veel ja ka JOhanna oleks ka varsti naerma hakanud. Ester juba vaatas meid natuke imelikult. Aga pole hullu.

Ja nüüd ma otsin trumme. Päris äge.

Vaikus on pilvist langend vihmatilk
vaikus on üha ununev silmapilk
vaikus on rõõm mis kulda on väärt
vaikus on valu mis kõditab säärt

vaikuse varjus tehtud saab palju
vaikus on ainuks, kindlam kui kalju
vaikus on meie ja vaikus on kõik
vaikus on see, kellel ainult on võit

vaikuse valu on kõige suurem
vaikides minule saavad su huuled
vaikuse unustus summutab kõik
vaikus on tühjuse meeleheite hõik

vaikus on mälestus mida enam ei taha
vaikus on siis kui ma jätan su maha
vaikus on juba möödunud aeg
vaikus on valu ja vaikus on raev

vaikus on muusika mis hellitab meelt
vaikides kohtuvad kaks eri maa keelt
vaikus on kõrgem kui mistahes hekk
on vaikusel igale erinev mekk

vaikus on siis kui unne sa vajud
vaikus on see mis kauniks teeb sajud
vaikus on meeletu, häbelik olek
mida sa teeksid kui vaikust poleks?

vaikuse hääl nii kaunina tundub
vaikus hääl taas vaikuseks sumbub
vaikus on viimane asi mis hirmus
vaikus kord haihtus siis jälle ilmus

vaikuse olek on tõeline ilu
vaikus on tuule hääl lepapuuvilus
vaikus radu nii paljud on käinud
ent siiski ta ilu ei ole nad näinud

vaikuse häälel on tugevaim kaja
vaikus on vait kui vahel on vaja
vaikuse pisaral kõrge on hind
vaikuse pisar on vaba kui lind

vaikuse karjeid vist keegi ei kuule
vaikus jätab jälje su lahkunud suule
vaikus on see, mis meid kõiki kord tabab
vaikus on kõik, mida keegi ei jaga

vaikus on tunded millest ei räägi keegi
vaikus ei reeda ning tore on seegi
vaikus on teineteise nautimise hetk
vaikus on alanud, lõputa retk

Kas vaikus on hirmutav? Kas paneb ta meid igatsema hetki, mis olid veel täidetud muusikahelidega? Ja äkki on just vaikus täiuslik muusika?

Tihti peale me isegi ei saa aru, kui palju on meie ümber tegelikult müra. Inimesed räägivad, asjad kukuvad maha, liiklus, muusika ja nii edasi. Ma ei lasknud Iirisel täna meelega raadiot tööle panna, et ma saaks kordki nautida rahu ja vaikust.

Samas vaikus ise on kõrvu lukustav. Ja see on nii hirmutav vahel, et kohe ei saa. Kõige hullemad hirmud tulevad vahel silme ette ning tihti peale just vaikuses kipuvad inimesed liigselt üle mõtlema.

Üle üldiselt on vaikus on selline hea rahulik seisund. Aga vaikuses ei tohi ka liiga kaua olla. Vaikuses võib kuulda hääli, mida müra sees ei taju.

Me elame vaikuse ajastul.

Seegi võib aga olla liiga kärarikas...

Esitage endale küsimus: "Kui peaksite kõndima 100 kilomeetrit ja on valida, kas kanda kaasas hiiglama suurt tsementplokki - plokki, mis ei oma mingit väärtust ei teie enda ega ka kellegi teise jaoks - või mitte midagi kanda, mille te valiksite?"
Tihti on aga nii, et me ise ei taipagi enne, et me sellist tsementplokki kaasas kanname, kuni keegi meile seda ütleb või meile meelde tuletab. Ja nii hea, et seda vahel ikka tehakse.
Samas täna sain ma ise aru, et ma teen enda elu liiga keeruliseks sellega, et ma ei suuda asjadest lahti lasta. Ma pingutan liiga palju üle osades asjades ning mõnele tähtsamale asjale ei pühenda seevastu üldse aega.
Ma pean oma tsementplokist vabanema. A.S.A.P!!

Täna ma siis tunnistasin helkurist ja sellest kuidas Jumal on andnud meile Piibli. Hea tunne on praegu, sest enne tunnistama asumist mul ei olnud kirjakohta, mida lugeda. Kuid Jumal on nii armuline ja tänu sellele Ave leidis mulle ühe.
See oli Roomlastele 10:13 "Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse."
Ave on ikka nii hea kink Jumalalt, et ma kohe ei või. VoT!

Ja täna oli nii naljakas, kuidas inimesed peale noortekat jagunesid gruppidesse. Olid siis Mart&Co, Haapsalu gäng ja siis alumise toa grupp. Ja ma tõesti tundsin, et ma ei kuulu kuhugi ja Ave tundis samuti. Selline tunne, et ma ei suuda lihtsalt kuhugi seisma jääda ning midagi tarka kaasa rääkida. JA lihtsalt seista oleks ka nati nadi olnud.

PS! Noortekal oli kokku 28 noort: Johanna, Hanna, Hannes, Mart, Lauri, Merlin, kati, Annika, Janet, Mai, Tanel, Tiina, Jürgen, Ave, Siim, Triin, Sander, Külli (te silmad ei peta! Ta tõesti käis ja mul oli nii hea meel, et ta tuli!!!!), Hellika, Helina, Lisanna, Joel, Allan, Ain, Anett, Martin, Dan ja mina. Kohal oli ka Vilver, kuid teda ei loe me enam nooreks. :P

Täna ma õmblesin, sõlmisin ja triikisin. Samal ajal ma ka mõtlesin. Mõtlesin väikestest asjadest ja suurtest asjadest. Mõtlesin asjadest, mis on olulised ja mis on vähem tähtsad. Ma mõtlesin kõigest, mis on minu jaoks hetkel vähegi oluline. Ma mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin... (Aga ma ei tundnud ennast täna Marena, vaid iseendana. :P )
JA teate, ma pole ennast elus sees paremini tundnud kui praegu, sest ma mõtlesin välja, et minu elu on nii hea, sest Jumal on mulle andnud nii palju häid inimesi!!
Ja ma mõtlesin välja ka selle, et muutused on head kui me muutume eelkõige sellepärast, et me ise tahame, mitte sellepärast, et teised tahavad. Ja mina hakkan nüüdsest muutuma. Aga ainult paremuse poole!

Ma olen nii rõõõõõõõõõõmus praeguuuuu!!!

Armastusega.

Helkur... Väike, aga tõhus. Miks inimestel on nii raske aru saada, et see on leiutatud nende enda ohutuse pärast. Pole oluline, kas see sobib jopega kokku või mitte. Pole oluline, kas ta on pehme või plastmassist. Pole oluline, kas ta on natuke suurem või väiksem pisut. Oluline on seda KANDA!

Ära otsi vabandusi ja pane helkur külge.

Tädi rääkis, et kui ta veel autoroolis oli, siis tänu helkurile ei ajanud ta ühte inimest alla. Ja võtke teadmiseks, et see oli väga hästi valgustatud ristmik, kuid sellest üksi on vähe. Pealegi tädi on mul väga hoolas autojuht.

Ja ma tahtsin veel öelda, et see reklaam televiisoris paneb ka lihtsalt mõtlema. Seal üks tüdruk räägib ja näitab pilti. Ise ütled, et emme ma joonistasin sinust täna lasteaias pildi. Pilt kujutab endast naist, kellele on joonistatud külge hästi palju helkureid. Ja järgmine kaader näitad, et ta paneb ema hauaristi külge helkuri. Seda oli täiega kurb vaadata.
Mõelge oma lähedastele, sest pime aeg on alanud!

Ära unusta helkurit, sest sind on raske unustada!!!!

Armastusega.

Miks inimesed kardavad nii palju?
Iga inimene kardab haiget saada või kaotada mõne lähedase inimese. Mõni kardab õnnelik olla, keegi teine reegleid rikkuda. Osad on surmahirmul, kui näevad ämblike või madusid või hoopis midagi muud. Pole olemas inimest, kes midagi ei kardaks.
Liiga paljud elavad pidevas hirmus, et juhtub midagi halba ning kõik hea ja tuntud võib muutuda ühe sekundiga tundmatuseni.
Ka mina kardan liiga palju. Täna ma tõusin üles enne oma kella, sest ma nägin unes õudukat. Ma olin ikka väga hirmul. Samas ma ju tean, et see oli kõigest unenägu.
Võib-olla aga me peamegi kartma, et õigesti asju hinnata ning inimesi enda ümber rohkem väärtustada. Samas ma tean aga, et tegelikult pole põhjust kartmiseks, sest Jumal on koos minuga ja ta ei lase juhtuda asjadel, millega ma hakkama ei saaks. Kahjuks ei suuda ma oma kõiki hirme veel Talle anda. Nii tahaks seda teha, sest elu oleks siis palju kergem ju.

Väsinud, kuid samas ikkagi rõõmus, et ma täna kooli hiljaks ei jäänud. Aeg ei mänginud kuidagi minu kasuks. Ma olin küll juba kella 9st üleval, kuid kodust välja minna oli ikkagi suhteliselt raske, sest ma avastasin koguaeg, et ma olen midai unustanud. See ei ole just eriti tore tunne. Loengusse ma aga jõudsin ja isegi hiljaks ei jäänud.

Ma sain täna teada, et Matemaatika Tarkvarapakettide töös sain ma 25st punktist ainult 11st. Aga ma ei olnud üldsegi pettunud, sest teistel ei õnnestunud see töö ka mitte teps paremini ning ma saan selle uuesti teha peale iseseisva õppimise nädalat. Kas pole mitte tore uudis?

Igatahes ma tahtsin lihtsalt teada anda, et ma elan ikka veel. Ja ma tahaks julgustada teid kõiki uusi blogipostitusi tegema!

1,2,3,4,5,6,7,8,9,10,11,12,13,14,15,16,17,18,19....

.....20 aastat on möödunud päevast, mil ma ilmavalgust esmakordselt nägin. Uus aastakümme algas minu jaoks. Tegelikult on see ikka jube pikk aeg küll, kui tagasi mõelda. Arvestades, et ma olen vahepeal kasvanud (aga mitte just palju :P) ja ka natuke isegi targemaks saanud. Jõudnud ära käia algkoolis, põhikoolis ning isegi keskkool on juba selja taga. Keeranud oma elus uue lehekülje alustasin ma ülikooli.
Olen elus teinud nii mõnegi vea, kuid ei kahetse neid eriti, sest muidu ei oleks ma ju midagi õppinud. Olen nii mõnegi asja rääkimata jätnud, kui oleks pidanud, kuid tagant järgi vaadates ei loe see enam, mis möödas, see möödas.
Olen leidnud endale sõbrad, kes mind aitavad ja armastavad. Ma olen õppinud tundma oma peret, kelle keskele Jumal on mind elama pannud. Olen oma emmelt nii mõndagi õppinud ning mõista saanud, kui palju ta tegelikult ikka pingutab, et meil oleks kõik, mis vaja.
Olen kaotanud nii mõnegi kalli inimese, kuid mu südamesse on nad igaveseks omale koha leidnud.
Jumal on minuga koos rõõme jaganud ja koos minuga nutnud. Ma olen tänulik Jumalale, et ta on hoidnud mind kõige raskematel aegadel. Aegadel, kui ma enam üksi ei jaksanud. Ta on minu kalju, mis ei kõigu! Ta on mind voolinud ning nii mõnelgi hetkel on mul tunne, et ta alustab algusest, et ma ikka korralikult taipaks, mis ta plaan minu jaoks on.
Ta on mind manitsenud ja kantseldanud ning seda kõike läbi inimeste, kelle kaitse ja hoole alla on ta mind pannud.
Need kakskümmend aastat on minu minevik ja ma ei taha seda unustada, kuid ma loodan, et tulevik tuleb veel parem ja et neid aastaid ikka tuleks palju, palju veel.

Palju, palju õnne, MULLE!

See nädalavahetus oli ikka vägavägavägavägaväga teistsugune. ÜLEOOTUSTE!
Ma ei oska kõike seda isegi sõnadesse panna. Ma proovisin, kuid ikkagi ei oska. Kui ma leian kunagi mooduse, siis ma annan teile teada.
Laupäeval käisime Dan'iga Kolgata "nõupidamisel". Nad arutasid läbi oma aasta plaane, eelkõige siis Kalju juuniorid Kolgatal ning talvelaager. Minu arust on see suhteliselt huvitav, et mina alati sellistele nõupidamistele satun. Alguses Maiga PP omal ja nüüd siis Dan'iga Kolgata omale.
Täna kui ma hommikul tõusin olin ma enda peale alguses ikka väga vihane. Ma nii tahtsin täna hommikul Kaljus Maid aidata ja ma tundsin, et ma vedasin sind alt. Ma nii väga palun vabandust!
Aga kahjuks ei olnud enam õieti midagi teha ka, sest Kaljusse ei oleks ma igatahes enam jõudnud. Nii me siis otsustasimegi, et me läheme hoopis Saalemisse, kuna ma pole seal kunagi käinud. Tegelikult mulle vist meeldib hetkel Kolgata rohkem, kuidagi kodusem on seal. Aga Saalemis on ka päris äge.

Oktoober algas juba ja ma avastasin, et ma ei olegi bloginud. Ajad on päris kiired olnud ja nii mõndagi on juhtunud. Ja ma olen ikka väga vrahul, et kõik see toimunud on. Ma tahan vabandada, et ma teile eile nii ootamatult rääkisin, kuid mul on ikka nii hea meel, et te mu seljataga seisate. Ja väike muretsemine ongi ju vajalik, aga ärge siis liiga palju, onju?!

Ma lihtsalt tahtsin öelda, et ma olen õnnelik ja ma tahan, et te koos minuga rõõmsad olete!

Huvitav on tagasi mõelda asjadele, mis juhtusid mitte väga ammu aega tagasi. Ma olin siis veel selline huvitav. Tõeline naiste õiguste eest võitleja. Ma ei tahtnud, et mind koheldakse poistega ebavõrdselt. See, kui ma pidin minema enne poissi uksest sisse, oli täielik ÕUDUSUNENÄGU! Me pidime ju ikkagi võrdsed olema ning see loomulikult tähendas, et ma pidin viimane olema. Üleüldiselt ka ei tahtnud ma eriti teiste abi.
Viimase aastaga olen ma aga taibanud, et kõike ei saa ju ka ise teha ning see, et ma abi palun näitab ainult tugevust. Uksest saan ma ka juba enne poisse sisse mindud. Tegelikult on see ju väga suur privileeg ning poistest väga ilus žest.
Loomulikult on aegu, kus lihtsalt tuleb jonni tuju peale ning ma teen meelega kõike vastupidi, kuid õnneks neid aegu ei ole enam väga tihti. Loodetavasti varsti suudan ma sellest ka lõplikult lahti saada. Kuid senini on see ka juba väga suur edasiminek.

Ma tahtsin teiega jagada ka ühte salmi. Ma ei ole kindel, kes on selle autor, kuid mu sõbranna kirjutas selle mulle sinna märkmiku ning mulle see väga meeldib.

Edu on saavutanud see,
kes on elanud hästi,
naernud sageli ja
armastanud palju;
kes on nautinud heade inimeste
usaldust ja armastust;
kes on täitnud oma niši
ja tulnud toime oma tööga;
kes on muutnud maailma paremaks,
kui see oli tema tulles...

Maarja kirjutas selle mulle juba suhteliselt ammu, kuid alles natukese aja eest hakkasin ma selle peale rohkem mõtlema.
Tõelist edu ei saa saavutada ronides ametiredelil üles poole, samas võõrandudes inimestest, keda pead kõige armsamateksning Jumalast, kes on sinu eest KÕIK andnud.
Elus tuleb püüelda Jumala eesmärkide poole ning ennast tuleb ümbritseda inimestega, kes armastavad Jumalat üle kõige. Ainult nii saame eeskujuks olla teistele inimestele ning loodetavasti suudame sellega teistele eeskujuks olla.

Ilusat päeva teile!

Eile lugesin oma märkmiku, kuhu inimesed mulle kirjutanud on ning sain jälle kõvasti naerda, kui Ave omani jõudsin... Siis ma olin Ave meelest ju veel väga tore ja mõnus tüüp. :D

Samas pani mind nii mõnigi asi mõtlema. Mulle on sinna raamatusse väga paljud inimesed kirjutanud ning peaaegu kõik on maininud minu naeratust. Praegu ma aga tunnen, et mu naeratus on liiga tihti hääbunud ning vahel suudan ma ainult toriseda ning vinguda. Ma ei oska rõõmu tunda liiga paljudest asjadest ja inimestest. Liiga palju oleneb keskkonnast, mis mind igapäevaselt ümbritseb.

Jeesuse järgijana peaks ma aga igalpool käima naeratus näol ning rõõmu tundma sellest suurimast kingist, mis Isa mulle teinud on. Ma peaks suutma näidata inimestele, et ma olen teistsugune ning neile eeskujuks olema.

Kui käia tänaval naeratus näol, siis võib see nii mõnegi inimese päeva paremaks teha, ilma et me seda ise teaksime. Samas on alati inimesi, kellele mitte miski ei sobi ning nad üritavad seda teiste peal välja elada. See aga ei tohiks takistuseks saada.

Ma esiteks tahan vabandada oma kallite bolgi lugejate ees, et uue postitusega nii kaua läks. Kool on natuke väsitav hetkel ning ülesannete lahendamine neelab väga suure osa minu ajast.

Ma juhtusin täna lugema Xanga's ühte huvitavat postitust, mis rääkis mehest, kes flirtis KÕIGI tüdrukutega ja minu arust eriti huvitav oli selle juures see, et ta oli kihlatud. Ta ise ütles, et ta tegi seda selle jaoks, et tüdrukute päevi paremaks muuta.
Seal olid kommentaarid ka ning enamus poisse leidis, et see ei kõlba kuhugi ning osad tüdrukud ka, kuid millegi pärast väga palju tüdrukuid leidis, et see pole üldse hull.

Tavaline poisi vastus:
It's an ego circle jerk. This guy knows if he says the right thing then the majority of women, who can't see through the charm, will feel good about themselves, and he'll feel good about himself for doing it. Everyone feels like they've accomplished something. Except...they haven't. Just another one of the meaningless games humans play.

Tavaline tüdruku vastus:
I think flirting is just fine only if it's innocent and the flirter doesn't have intentions of getting with the flirtee.

Huvitav, kas mitte?
Mis sina sellest arvad?

Raske tundega lähen homme seda eksamit tegema. Tegelt oleks pidanud ikka õppima, mitte Tartusse minema. Kuid Tartu oli ikkagi äge ning ma ei kahetse, et läksin. Vähemalt seegi hea, kas te ei arva?
Igatahes ma tahtsin teile rääkida hoopis inimestest. Me rääksime Mardiga sellest, kuidas inimesed väljendavad ennast erinevalt. Need, kes ei ole väga aktiivsed suhtlejad, need panevad oma mõtted paberile või elavad ennast mingil muul moel välja. Samas need on ka neid, kes elavad nii öelda "kaksikelu". Nad on väga suhtlusaldid ning samas loovusest ei jää neil ka puudu. Huvitav, millest on see küll tingitud?

Juba eile õhtust saati on mul mulli tunne. Ma oleks nagu väike seebimullike, mis on küll ilus ja värviline, kuid väga habras ning kergesti purunev. Nii imelik. (Imelik on minu uus parasiitsõna!)
Ma tavaliselt ennast küll nii ei tunne.
Ja eile sain ma teada, et ikka nii hea on kui sulle meelde tuletatakse, kui väärtuslik sa teiste jaoks ikka oled. Kohe seest võttis soojaks. Paljud võtavad inimesi lihtsalt enesest mõistetavalt ning minu arust on see ikka jube kurb. Tuleb ikka inimestele meelde tuletama hakata, et nad on tõelised aarded Jumalalt ning et ilma nendeta oleks meie elud hoopis teistsugused.

Mai, ma vabandan, et nii kaua läks sinu appi karjele vastamiseks, aga vahepeal ikkagi oli öö ning ülikoolis oli ka vaja käia. Ikkagi vabandan.
Täna ma istusin peahoone neljandal korrusel lihtsalt seina äärde maha. Ma ei jõudnud enam mitte midagi teha. Ma oleks nii tahtnud koju magama minna, kuid kahjuks oli mul 45 minuti pärast algamas uus loeng. Ma lihtsalt vajusin! Ja ma ei tee nalja. Panin siis endale kõrvaklapid kõrva ning lihtsalt istusin seal. Täiega äge oli näha, millised inimesed mööda kõnnivad. Mõnel oli täiega kiire ning mõni käis ausõna nagu tigu ringi. Mõni käis üksipäini mööda seina ääri ning mõned gruppide kaupa. Mõne jaoks oli peaaegu iga teine inimene tuttav ning mõni käis lihtsalt silmad maas.
Me tihti ise ei taipagi, et inimesed meid jälgivad ning loevad meie käitumisest nii palju välja. Iga meie liigutus võib kellegi jaoks midagi tähendada. Ja me ei pruugi seda mitte kunagi teada saada.

Laulma, laulma, laulma. Ma ikka nii väga tahan juba laulma minna.
Ülikoolis olles, siis kui loengud on ikka mega igavad, siis ma mõtlen sellest, et NELJAPÄEVAL saab juba laulma minna. See on alati olnud minu lemmik tegevus ja ma oletan, et see selleks ka jääb. Pealegi inimesed, kes laulmas käivad on ka täiega vinged!

"Arvutiõpetajate oskused piirduvad tavaliselt ukse avamisega."
Just nii ütles täna meie matemaatika tarkvarapaketide õppejõud. Ma mingil määral nõustun temaga. Kui ma veel Nõmmel koolis käisin, siis meie arvutiõpetajat ei olnud peaaegu mitte kunagi olemas kui teda vaja oli. Ta lihtsalt istus oma arvuti taga ning kas kuulas muusikat või mängis mingit mängu või vaatas filmi. Tehnikaga pidid tegelema ikka meie oma klassi poisid. Loomulikult nad oskasid seda väga hästi,kuid milleks siis arvutiõpetajale raha maksti?!

Vaatasin täna Rooside Sõda ning seal oli selline küsimus: Nimetaga asi, mida on raske lahti saada. Vastuseks pakuti südant. See küll ei sobinud sinna, kuid neil oli täiesti õigus. Inimesed tegelikult avavad oma südame vähestele. Piiblis on küll ju kirjas, et armastama peab igat inimest, kuid oma südame avame me lõplikult ikkagi ainult Jumalale ja veel ühele erilisele inimesele. Loomulikult on erandeid, kuid neid ei ole väga palju. Inimesed on ikkagi inimesed ju ainult.

PS! Tänane Õnnelause oli mul selline: Sul on sõbralik süda ja paljud imetlevad sind. Kas pole mitte imelik, et mul just täna midagi sellist tuli.

Täna jäi mul üks loeng ära ning ma mõtlesin, et ma teen siis nii kaua midagi kasulikku. Alguses ma käisin poes ning ostsin pühapäevaks ära mullitajad ning natuke kommi ka ikka ja siis asusin Mustamäe haigla poole teele. Seekord ma läksin bussiga, et ei peaks trolliga minema, mul on juba trollifoobia ja ma ei tee nalja. Viimased kaks korda on midagi juhtunud ja see on täiega jube.
See aga ei olnud asi, millest ma teile rääkida tahtsin. Ma istusin täna haiglas ning rääkisin Daniga juttu ning jäin mõtlema sellele, et nii palju on tegelikult inimesi, kellel ei ole kedagi, kes neid vaatama tuleks ning mõnel on keegi alati kohal, kui midagi juhtuma peaks. Mul hakkas nii kahju neist, kellel ei ole kedagi. Nad on kas lihtsalt elust läbi läinud, vaevumata endale sõpru või peret leida või siis nad on nii vanad juba, et nende sõbrad on ammu surnud ning pere ka nagu eriti ei saa tulla. Igatahes on jube mõelda, et sama hästi võiks see inimene olla mina.

Vihma sadas. Ikka sajab. Tänane päev on olnud päris huvitav. Viimases loengus täna me Kadriga tilkusime, sest meil oli vahepeal aega ning me otsustasime endale raamatukogus lugejakaardid teha, selleks aga me pidime minema Rävala 10! Ja mul ei olnud sõidupiletit kaasas ning me jalutasime. Päris äge oli. Kui me tagasi jõudsime, siis mõlemast jalanõust ma kallasin vett välja. Õnneks möödus see poolteist tundi suhteliselt kiiresti ning lõpuks olime me isegi enamvähem kuivad. :)

Vihm mõjub inimestele nii erinevalt. Mõni muutub kohe rõõmsamaks, teistel viib aga tuju alla. Kumb sina oled?

PS! Unenägu oli väga värviline.

JUBE!

Täna ma nägin unes õudukat. Ma nägin, et ma käisin kahes ülikoolis korraga ning ma pidin alati valima millisesse loengusse ma lähen. Enne kui ma aga üles ärkasin, visati mind veel ülikoolidest välja, sest ma nii palju poppi olin pannud. See oli nii tõeline. Ma sain magada täna üle 8 tunni ning kui ma hommikul ärkasin oli mul tunne nagu ma oleks just alles magama jäänud. Rongi alla jäänu tunne oli natuke. Käimas on ülikooli teine nädal ning ma näen juba õudukaid. TEINE NÄDAL!!! Ma mõtlen hirmuga, mis siis veel hiljem saama hakkab. Milliseks mu unenäod muutuvad järgmine nädal? Järsku tahab Jumal mulle sellega midagi tähtsat öelda? Nii väga tahaks teada, mis see tähendama pidi. Järsku aitate?

PS! Täna öösel magan ma aga hästi, (vähemalt ma loodan seda), sest mulle sooviti ilusaid värvilisi unenägusid! Ma annan teile teada, kas need olid ilusad ja värvilised!

Lihtsalt pean.

Konkurents ei ole minu jaoks. Ma annan liiga kergelt alla ning astun tahaplaanile. Ma lihtsalt ei jaksa. Me rääkisime täna Avega teel trammipeatusesse sellest, kuidas liiga suured illusioonid katki minnes teevad väga haiget. Ma ei taha endale teadlikult haiget teha ja samas olen ma ka väsinud. Unistused, aga tähendavad seda, et ma peaks tahtma konkurentsis püsida. Konkurentsis püsimine tähendaks, aga et ma peaks väga, väga, väga pingutama ning selleks ei ole ma valmis. Ma parem astun väärikalt tagasi ning tunnistan oma kaotust. Isegi kui ma võibolla veel kaotanud ei ole. Pealegi liblikaid enam ei ole, vähemalt mitte nii nagu enne. :(

Tänapäeva maailmas on kõige suuremaks probleemiks see, et kuidas teistele eriti äge paista. Käisin Triinuga täna koos linnas ning hakkasime juba kodu poole sõitma. Bussi peale tuli 4 tüdrukut umbes Siimu vanused ma julgen oletada. Välimuselt meenutasid nad mulle natuke Janetit. Neil muusika mängis kõva häälega ning kui te nende juttu kuulnud vaid oleksite. Ühed õpetasid teistele, kuidas saksa keeles inetusi rääkida. Südame alt võttis kohe kõledaks. Kas neil ei olnud siis mitte midagi targemat teha?! Tagatipuks enne kui nad bussist välja läksid hakkasid nad end veel lõhnastama. Pea hakkas mul küll valutama sellest paarist minutist, mis nad meiega ühes bussis sõitsid. Samas tundsin ma ka kurbust, sest selline nende elu ongi. Täiesti tühi, peamine on see, et hea välja näha ning sõprade seas võimalikult äge välja paista. Ma olen ikka väga tänulik selle eest, et mina enam noor ei ole ning Tele2 GoLive ei ole aasta suursündmus minu jaoks.

Ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, et elu on praegu super ning minu probleemid ülikooliga tunduvad hetkel väga kauged. Tänane päev on iga minutiga paremaks läinud ja jätkuvalt paraneb! Ma sain täna Jaimega rääkida ning isegi Geoffy'ga. Nii hea. Toob kohe naeratuse näole teadmine, et kuigi nad on nii kaugel, ei ole nad mind veel ära unustanud. Ma lubasin Jaimele, et ma lähen talle assistendiks enne kui ta 30 saab! Ta lubas mulle head palka. Polegi nii halb välja vaade või mis?

Armastan teid!

Ülikool on väga frustreeriv! Eile õhtul sain siis lõpuks oma tunniplaani korda peale pikka jamamist ning läksin rahulikult magama. Hommikul ärkan ning tuju on hea ja varsti peaks juba nagu kooli poole teele asuma. Ma polnud päris kindel, kus mu tund on nii, et läksin natuke varem kohale. Jõuan auditooriumi juurde ning hakkan ühe kursuse kaaslasega rääkima ning selgub, et ühe loengu aega, mille ma valisin, muudeti. Ja nüüd mu tunniplaan ei klapi enam. Kas pole mitte armas?! Infootsongu asemel pean ma hakkama nüüd füüsikat õppima. JIPPII!!
Aga õnneks kogu päev ei olnud nii hull. Loengud iseenesest olid väga ägedad. Kõrgemas matemaatikas õppisime me selgeks kuidas negatiivsest arvust ruutjuurt võtta. See õppejõud oli ikka täiega noor ka. Ma julgeks väita, et ainult paar aastat Marest vanem. Selline hästi hakkaja ning elurõõmus. Meenutas mulle väga paljuski Maret! Hämmastav.
Ja keskkonnakeemia oli ka vinge! Sinna loengusse ma lähen küll väga hea meelega uuesti. Lektor Kalle Truus on elunäinud juba ning tal on väga kindel oma arvamus ning ma austan seda väga!
Jõudu ja jaksu!

Täna ei olnud nii hea päev kui eile. Ma avastasin, et ma ei saa pooltesse loengutesse minna, kuhu ma tahaks, sest mul on samal ajal kohustuslikud loengud. Ma läksin mööda treppe üles ning rääkisin kadriga samal ajal juttu (me läksime tunniplaani juurde) ning ütlesin kõva häälega, et kas ma pean elementaarmatemaatikast poppi panema, et keemiasse minna ja üks tüdruk ütles, et ta mõistab seda olukorda. Tema peaks ka sealt tunnist poppi panema, kui ta tahaks bioloogiasse minna. Nii hea oli, et keegi tol hetkel mind mõistis. Hetkel on mul ikka 3Ap puudu. Ma peam ruttu endale mingi loengu leidma. Ma nii tahaks keskkonnakeemiat õppida. :(
Teine asi, mis ma täna vaatasin, et Tallinna Ülikool pole üldse ratastooli sõbralik. MA nägin täna kahte inimest, kes ratastoolis olid ning neil oli tükk tegu, et ühelt korruselt teisele saada. Nii halb on mõelda, et nende õppimine on nii raskeks tehtud. Õppimine peaks olema ju kättesaadav kõigile, kuid neile on see nii raskeks tehtud. Peaks kuhugi kaebuse esitama, sest ülikool peaks kõigile jõukohane olema, kui mõistust piisavalt on!

Imelik oli täna seista ülikooli hoones ning oodata Maid ja Tiinat. Samas oli väga huvitav jälle näha inimesi, kellega alates neljandast klassist pole kokku juhtunud. Inimesed sagisid ümberringi ja mina lihtsalt seisan ja ootan. Hetkel ma tunnengi nagu ma ainult seisan oaigal ja ei liigu mitte üheski suunas edasi. Samas ma tahaks edasi minna. Jätta kõik vana seljataha ning alustada täiesti uut elu ülikoolis, koos uute kaaslastega. Vana on aga liiga armsaks saanud ning tundub täiesti võimatu sellest lahti lasta. Ma tean aga, et kunagi see ka juhtub. Kas just täna või homme, aga lähitulevikus kindlasti.
Täna sain ma kätte ka oma ISIC kaardi, mille järjekorras mina ja Mai seisime päris pikka aega. Mul on ikka nii hea meel, et Mai ära ei läinud, vaid minuga ootas. Tõeline sõber!
Koju jõudes hakkasin Siimu õpikutele ja töövihikutele pabereid ja kilesid ümber panema. Aega võttis, aga asja sai. Nüüd need näevad ikka eriti vinged välja. :D
Homme algavad loengud.

Viimane nädal. Kuhu küll see suvi kadus?

Me oleme nii palju jõudnud teha, nii paljudes kohtades käinud, kuid samas midagi oleks ikka nagu puudu. Ma olen tähelepannud, et me ei naera enam nii tihti ning me oleme palju tõsisemad kui varem. Me oleme lõpuks suureks kasvanud. See suvi on meid kõiki väga palju muutnud ning nüüd ootavad meid ees veel suuremad muutused ning tahame või ei, me peame nendega harjuma.
Nii naljakas on mõelda, et Mare läheb ära Tartusse ning Margit hakkab varsti abielluma. Enamus asub oma õpinguid jätkama ülikoolis ning mõnel on ees veel abituurium. See oleks nagu alles eile olnud, kui me kohtusime, noored ja rumalad nagu me olime. Me kõik otsisime midagi ning leidsime üksteist. Jumal oli nii helde ja andis mulle võimaluse kohtuda inimestega, keda ma olen aastate jooksul nii palju armastama hakanud! Hetkel kui mul on kõige rohkem abi vaja olnud, olete te mind toetanud, kallistustega üle külvanud ja ma ei suuda teid selle eest kunagi ära tänada.
Te olete teinud minust selle inimese, kes ma täna olen. Natuke jäärapäisust on minus küll veel alles, kuid keegi meist ei ole ju täiuslik. (Välja arvatud Mare! Aga ka tema eksib vahel.) Võrreldes selle inimesega, kes ma paari aasta eest olin, võiks öelda, et muutus on silmaga nähtav, kuigi ma sellest ise alguses aru ei saanud. Teie aga olite nii lahked ning mainisite seda mulle. Te andsite mulle sellega väga palju enesekindlust juurde ning just seda on mul hetkel vaja, et oma teekonnal edasi minna.
Ükskõik kuhu elu aga meid ka ei paiskaks, on hea teada, et keegi hoolib, armastab ning mõistab, isegi kui me ise aru sellest ei saa. Jumala arm hoiab meid koos ning mitte miski ei saa seda muuta.

Teile Minult!

Jumal on ikka nii SUPER, et ma kohe ei saa! Ta andis mulle täna elu parima päeva. Ta andis mulle võimaluse olla koos kuue inimesega, keda ma ikka nii väga armastan, mis siis et nad vahel mind kiusavad. :P Me saime olla ainult seitmekesi koos ning seda ei juhtu just väga tihti. Rääkida, naerda ja olla vabalt ilma pingutamata. Ma ikka armastan teid nii väga, et ma kohe ei tea, mis ma teieta teeks. Ma lihtsalt pidin seda teile kirjutama enne kui ma magama lähen.

Ma jäin mõtlema selle "jutluse" üle, mis ma eelmine laager pidasin. Ja kui aus olla, siis ma eriti ei mäleta, millest ma rääkisin. Ma mäletan seda, et ma ütlesin, et me tegelikult ei pinguta üldse, et uute inimestega tutvuda. Ma mäletan seda ülesannet, mis Mare meile andis, et me küsiksime inimestelt vähemalt kolm küsimust, et neid natuke paremini tundma õppida ja kuidas need küsimused olid kuidagi naljaga pooleks küsitud, et lihtsalt asi tehtud saaks. Mai oli nii armas ja üritas mind ka aidata, kuid see ei tundunud õige. Tegelikult on see suhteliselt ime, et ma üldse midagi rääkisin. Ja see, et ma nutma hakkasin oli ka suhteliselt tore. Ja ma ei saa ikka Mare aru, miks sulle see nii väga meeldis.

Ma jäin täna väga pikalt mõtlema sellele, mis Jaime ütles selle aasta laagri kohta. Puudus küll see nn lahe ameeriklaste grupp, kuid samas laager oli ikkagi väga tore ning huvitav. Valitses kuidagi teistsugune õhkkond. Seda loomulikult teile, mu sõbrakesed. (Pilt räägib ju rohkem, kui tuhat sõna, nii et nautige!)
Kuigi mul oli selline tunne juba teisipäeval, et ma tahaks koju ning ma enam ei jõua, tahtis mingi osa minust ikkagi kõigest osa võtta ja teha seda rõõmsameelega. Esmapäeva õhtused mängud välja arvata. Seda ma lihtsalt ei suutnud kaasa teha.
Ja siis loomulikult laupäev. Ma mõtlesin, et mu pea lõhkeb ja ma ei tee nalja. Asi oli ikka päris hull, kuid talent show'st ei tahtnud ma ka ilma jääda. Eriti teie esinemisest. Vahelduseks oli päris tore ainult kuulata ja mitte osavõtta. Ja naljakas oli ka see. Öeldakse ju, et naer on parim ravi ja just nii oligi.
Salaingli mäng ühendas meid ikka päris palju ja see tõi ka natuke salapära igapäeva ellu. Ja kuigi minu salaingel oli alguses väga laisk, muutus see peagi. Nii tore oli, kui üks väike vene poiss mulle igal hommikul tere hommikust soovis ning õhtul ilusat und soovis. See oli temast nii armas! Nii kahju, et ma tema nime teada ei saanudki. :(
Ühe sõnaga: Lõpp hea, kõik hea!

Kui tihti me laagris kuulsime Bethe-Mai'd või Martiinat ütlemas, et nad tahavad sülle või kukile? Ikka päris palju! Mitmel korral suutsime me keelduda? Alguses oli see väga raske, kuid lõpuks sain ma sellega isegi hakkama. Need kaks plikatirtsu suutsid mulle pinda käia ja ma arvasin, et mul ei ole üldse kahju kui laager läbi saab. Jälle eksisin. Viimasel päeval olid nad nagu kaks väikest inglikest. (Isegi Bethe!) Kui me hommikul söögi järjekorda ootasime ning ma sinna kivist äärele istusin, tuli Bethe ja tahtis mult kalli saada. Ja nii mitu, mitu korda. Ja siis tuli ja kallistas mind ka Martiina. See oli neist nii armas. Ja kui oli lõpuks aeg nendega hüvasti jätta, tulid kõik need korrad jälle meelde, mis nad meiega koos veetsid. Ja kui ma neil turvavööd kinni panin, siis nad küsisid, kas ma hakkan neid igatsema. Mul tulid peaaegu pisarad silma. Kui suur on tõenäosus, et me neid plikasid kunagi uuesti näeme? Väga väike. Kuid see mälestus, sellest laagrist ei kao kuhugi ning see jälg, mille nad meie eludesse on jätnud, ei kao samuti kuhugi.

Ma ikka olen mõelnud, et mul on super lahe emme! Ta on mind nii paljudes asjades aidanud ning ta on mu tugi rasketes asjades. Tema peale võib alati kindel olla, sest ta hoolib ja armastab mind nii nagu keegi teine seda teha ei suuda. Ta on see üks ja ainuke inimene, kes ei kao mitte kuhugi ning tühised solvumised ei muuda midagi. Vahel ma ikka mõtlen, kui vähe tänapäeval vanemaid tunnustatakse. Väiksemana mõtlesin, et miks emme saab tänukaardi selle eest, et mina hästi õpin. Tema ei tee ju suurt midagi, kuid suuremaks saades ma taipasin seda. Tema on see eeskuju ning inimene, kelle pärast ma tahaks paremini õppida ning vaeva näha. Tema motiveerib ning innustab mind alati paremuse poole püüdlema. Nii hea tunne on, kui emme naeratab või rõõmustab, kui mul hästi läheb. Samas kui halvasti minnes lohutab ning näitab, et see ei ole veel maailmalõpp. Alati hakkab paremini minema. Emme on just see inimene, kelle jälgedes ma tahaks käia ning kellest suuremat eeskuju mul pole!

Lugesin täna jälle natuke raamatut "10 käsku 21.sajandil" ning sattusin selle loo otsa ja ma lihtsalt pidin seda teiega jagama.

Üks ärijuht kõnnib mobiiltelefoniga rääkides ilusal päikesepaistelisel mererannal. Peale telefonikõne ei kuule ta midagi peale lainetemüra ja kajakakisa. Temast eespool tukastab lihtsas riides mees kaldale tõmmatud kalapaadi varjus. Kui ärijuht mööda läheb, ärkab kalur üles, ja ärimees, kes nüüd tagasihelistamist ootab, otsustab juttu teha.
"Ilm on suurepärane, kalu on küllaga; miks te niisama vedelete ega lähe rohkem kala püüdma?"
Kalamees vastab leebelt: "Sest ma püüdsin täna hommikul piisavalt."
"Aga kujutlege ainult, " ütleb ärijuht, "kui te käiksite merel kolm või neli korda päevas ja saaksite kolm või neli korda nii palju kalu. Kas teate, mis siis juhtuks?"
Segaduses kalamees raputab pead.
"Noh," ütleb ärijuht innustudes, "te võiksite osta endale mootorpaadi. Seejärel, ütleme kahe aasta pärast, võiksite osta veel ühe. Siis, võib-olla kolme aasta pärast, võiksite osta purjeka või paar. Ja mõelge vaid, ühel päeval te võiksite ehitada külmutustsehhi- lõpuks võiksite saada endale isegi helikopteri kalaparvede jälgimiseks ja purjekate suunamiseks. Võiksite isegi soetada endale veoautod kalade pealinna transportimiseks ja siis..."
"Ja siis?" küsib kalur.
"Ja siis," lõpetab ärijuht võidukalt, "te võiksite istuda rahulikult mererannas, tukastada päikese käes ja vaadata ilusat ookeani!"
Kalamees vastab: "Mis ma siis praegu teie arvates teen?"

Kui ma selle loo läbi lugesin, jäin mõtlema, et mina olengi see pime ärijuht. Minu jaoks on alati tähtsamad asjad, mis alles tulevikus ees on. Ma ei pane kunagi tähele asju, mis mul juba on. Ma ei oska puhata ja aega maha võtta. Aga teate, mul hakkas kohe palju parem, kui ma seda lugenud olin. Nüüd kus ma seda endale tunnistanud olen, saan ma ju koos Jumalaga probleemiga tegelema hakata. Ja see on VÄGA hea uudis.

Ma tahaks minna praegu kuskile keset põldu ja lihtsalt karjuda. Ma sain täna ajaloo tulemuse teada. See oli 57. Kas te kujutate seda ette? Mina tahaks lihtsalt nutta. Ma tulin eksamilt ära ning ma tundsin ennast väga hästi. Ma lihtsalt ei mõista seda enam. Praeguse seisuga ma olen kirjandi juba läbi kukkunud kui nii kogu aeg edasi läheb.

Aina hullemaks läheb. Ma sain täna teada, et ühiskonnas sain ma veel vähem punkte... 73! Ma ei taha teisi tulemusi enam teada saada, sest järsku need on veel halvemad. :(

Ma sain teada, et keemia tuli ainult 74 punkti. Natuke oleks pidanud vist veel õppima.

See aga ei ole asi, mida ma tahtsin jagada. Üks õhtu jäin ma hirmuga mõtlema sellele, et mis saab kui mulle öeldakse, et ma ei sobi õpetajaks. Õpetajaks saamine on olnud mu elu unistus. Aga kui mulle lõpuks ikkagi öeldakse, et ma ei sobi. Kas ma lihtsalt annan alla ja valin teise elukutse või siis teen ükskõik, mida et õpetajaks saada? Pealegi ma ise leian, et teised elukutsed ei sobi mulle. Lapsed on ainukesed, kellega ma saan olla täiesti vabalt see, kes ma tahan. Nad ei hinda kogu aeg ega mõista hukka. Nad lihtsalt on.
Tädi juubelil oli ka kaks väikest last. Üks hakkas kaheseks saama ning teine oli neljane. Väikesed Derle ja Doris. Te ei kujuta ettegi kui tore nendega mängida oli. Alguses loomulikult võttis natuke aega, et nende usaldus võita, eestlased ikkagi ju, kuid pärast väsitas Doris mu jooksimisega päris ära. Ja nii on iga lapsega. Ma lihtsalt armastan lapsi!

Ma olen nii tihti mõelnud, et ma annan liiga kergesti alla. Ma olen nii paljudest unistustest loobunud, kuna keegi on öelnud, et sa ei saa nagu nii hakkama, milleks üldse pingutada. Loobu parem kohe, siis on pärast kergem. Tegelikult see ju nii ei ole. Vähemalt ei tohiks olla. Või mis?

Täna kodugrupis jäin ma mõtlema sellele, et ma olen teist ikka päris palju erinev. Teie jaoks on tore rattaga sõita, jooksmas käia ja veel palju muud teha. (Ka sulle, Mare, sest sa oled ikkagi päris sportlik. Tahad sa seda tunnistada või ei. Sa ju teed vahel kõhulihaseid ning sa oled jooksmas käinud.)
Minu jaoks see ei ole aga tore. Ma ei saa koos teiega lihtsalt kätte võtta ning Hiiumaale tulla ratastega, sest ma tean, et ma ei suuda neid distantse läbida. Ja ma pean ütlema, et ma olen sellepärast suhteliselt kurb. See on jälle üks seiklus, millel ma kaasa ei saa lüüa.
Aga samas ma olen väga rõõmus, et te ikkagi lähete, sest ma olen veendunud, et see tuleb teile kasuks ning te loote endale mälestusi, mida meenutada, kui te juba ükskord vanad olete. Ja see juhtub juba üpris varsti. :)

Täna kui me Marele head aega ütlesime ning välisuksest välja astusime, oli õhus tunda vihma lõhna ning see oli lihtsalt SUPER! Ei olnud enam seda läppand õhku. Siis oli küll selline tunne, et tahaks jalanõud lihtsalt jalast võtta ning lompidest läbi jalutada või lihtsalt lombis hüpata. Aga see jäi aga ainult unistuseks seekord. Ma arvan, et juulis saab juba nii teha, praegu on veel natuke vara. :)

Koju jõudes ootas mind aga üllatus. Mulle jõudis lõpuks kohale presidendi kutse. Ma olin ikka täiega elevil. Juba ümbrik oli täiega ilus. Seal peal on Eesti Vabariigi vapp ja puha. Noh, ja siis ma tegin selle lahti ning avastasin, et mul jääb Mare lõpetamisele minemata ja ma olen selle üle üpris kurb, sest mul jääb nägemata, kuidas Mare oma kaua oodatud magistrikraadi lõpuks kätte saab. (Aga pärast tähistame ikkagi, onju Mare? Sest see on ju ikkagi väga tähtis sündmus ning ma arvan, et see vastuvõtt väga kaua ei kesta).

Tahtsin seda teiega jagada.

Ajaks, mil Jumal lõi naise, oli ta juba kuus päeva ületööd teinud.

Üks inglitest ilmus ta ette ja ütles:
"Miks kulutad sa just tema peale nii kaua aega?"
Ja Jumal vastas: "Oled sa näinud kavandilehte, mis ma ta jaoks tegin?
Ta peab olema pestav, aga mitte plastikust,
tal peab olema üle 200 liigutatavat osa, kõik asendatavad ja
ta peab töötama dieetkoolal ning söögijääkidel,
tal peab olema süli, mis mahutaks samaaegselt neli last,
suudlus, mis raviks kõike alates kriimustatud põlvest kuni murtud südameni
ja ta teeb kõike kasutades vaid kahte kätt."

Ingel oli vapustatud neist nõudmistest:
"Ainult kahte kätt!? Ei ole võimalik! Ja see on ainult tüüpmudelil?
Seda on liiga palju ühe päeva jaoks! Oota homseni ja lõpeta siis."
"Aga ma ei oota," oli Jumal vastu, "ma olen selle südamelähedase loomingu lõpetamisega juba lõpusirgel. Ta suudab juba end ise ravida, kui haigeks jääb JA võib töötada 18-tunniseid tööpäevi."

Ingel liikus lähemale ja puudutas naist.
"Aga sa oled ta nii pehme teinud, Jumal."
"Ta ongi pehme," nõustus Jumal,
"aga ma olen ta ka tugevaks teinud.
Sul pole aimugi, mida ta suudab taluda ja saavutada."
"Kas ta on ka võimeline mõtlema?" tahtis Ingel teada.
Jumal vastas: "Mitte ainult mõtlema, vaid ka selgitama ja läbi rääkima."
Järsku märkas Ingel midagi, sirutas käe välja ja puudutas naise põske.
"Ups, tundub, et see mudel lekib pisut."
Ma ju ütlesin, et püüad sellega liiga palju."
"See ei ole leke," parandas Jumal, "see on pisar!"
"Mille jaoks see pisar vajalik on?" küsis Ingel.
Jumal vastas: "Pisaraga väljendab ta rõõmu, kurbust, valu, pettumust, armastust, üksindust, leina ja uhkust."
Ingel oli vaimustuses:"Jumal, sa oled geenius.
Oled kõige peale mõelnud! Naine on tõeliselt imeline."

Ja ta ongi!
Naistel on jõudu, mis vapustab mehi.
Nad kannatavad raskeid olukordi ja
kannavad koormaid,
aga hoiavad endis õnne,
armastust ja rõõmu.
Nad naeratavad, kui tahaksid karjuda.
Nad laulavad, kui tahaksid nutta.
Nad nutavad, kui on õnnelikud ja
naeravad, kui nad on närvilised.
Nad võitlevad selle eest, millesse usuvad.
Nad astuvad ebaõigluse vastu üles.
Nende jaoks pole "ei" vastus,
kui nad usuvad, et on olemas ka parem lahendus.
Nad jäävad ilma, selleks, et nende pere saaks rohkem.
Nad lähevad hirmunud sõbraga arsti juurde.
Nad armastavad tingimusteta.
Nad nutavad rõõmust, kui nende lapsed ületavad end
ja hõiskavad, kui sõpru autasustatakse.
Nad on õnnelikud kuuldes sünnist või laulatusest.
Nende süda murdub kui nad kuulevad sõbra surmast.
Nad leinavad pereliikme surma pärast,
samas on nad tugevad, isegi kui arvavad,
et kogu nende jõud on otsas.
Nad teavad, et kallistus ja suudlus
võivad ravida haigetsaanud südant.

Naisi on igasuguseid, erineva kuju, suuruse ja värviga.
Nad lendavad, kõnnivad, jooksevad või kirjutavad sulle,
et anda teada, kui väga nad sinust hoolivad.
Naise süda on see, mis paneb maailma pöörlema.
Nad toovad rõõmu, lootust ja armastust.
Neil on empaatiavõimet ja ideaalid.
Nad toetavad oma peret ja sõpru moraalselt.
Naistel oskavad eluks vajalikke asju öelda ja
nad annavad endast kõik.

SIISKI, NAISTEL ON KA ÜKS VIGA:
NAD KIPUVAD UNUSTAMA, KUI PALJU NAD VÄÄRT ON.

Käisin täna jälle emme ja Martiniga jalutamas. See on juba nagu traditsioon ning mulle see täiega meeldib. Igatahes me käisime Säästumarketis ära ning siis tegime väikese tuuri pargis ning läksime meie maja ette võsa vahele, et Martin magama jääks. Istusime siis seal ning emme luges Linnalehte ning mina õppisin keemiat. Loomulikult sain ma ka natuke päikest jalgadele, sest ma olin kõhuli ning ma praegu avastasin, et ma olen päisesest lööbe saanud jalgadele. Eriti hull on vasakul jalal. Ma täiega loodan, et see läheb üle. Praegu päike minu sõber ei ole! :(

Eelmine aasta ma mõtlesin koguaeg, et miks Triin hakkas õppima alles paar päeva enne eksameid ja ise lubasin endale, et minuga seda küll ei juhtu. Peale kooli lõpetamist asun kohe õpikuid lugema, et kõik ikka ilusti selgeks saada. Arvake ära mis juhtus? Loomulikult kui kool läbi sai ning kirjand kirjutatud mõtlesin, et ah, järgmine on ühiskond ning selleks õppida vaja ei ole, kui ma olen kursis asjadega, mis ühiskonnas toimub. Matemaatika jaoks ka eriti õppida vaja ei olnud ning ma mõtlesin, et ajaloo õppimiseks on ka piisavalt aega. Need kaks nädalat läksid aga kuidagi liiga kiiresti. Ja peagi avastasin, et aeg oleks õppima hakata. Loomulikult olin ma enne konsultatsioonides käinud ning natuke targemaks saanud, kuid see ei ole ikkagi see sama. Niisiis kolm päeva enne asusin ma usinasti õppima. Viimase osa sain selgeks alles tund aega enne eksamit. Päris napikas, aga õnneks ma jõudsin. Nüüd kus mul on viimane eksam 9.juunil ei viitsi ma selleks ka eriti õppida, kuigi peaksin, sest ma ei mäleta praegu suurt midagi keemiast.

Täna ma käisin koos emme ja Martiniga väljas jalutamas. Ma sain natuke päikest ka, kuigi pruunimaks mu käed küll ei läinud. See ongi minu needuseks. Aga ma sain emmega päris palju rääkida ning see on alati tore. Täna oli hea päev!

Mul on nüüd tedretähnid!!! JIPPII! Mina ei saa küll aru, miks teistele need ei meeldi. Need on ju nii ägedad!
Ainult seda ma teiega täna jagada tahtsingi.
Head ööd!

PP oli täiega väsitav see aasta. See et hommikul pidi nii vara ärkama ja õhtul jõudis nii hilja koju, ei mõjunud mulle just väga hästi. Täna hommikul suutsin ma vaevu liikuda. Ainuke jutlus, mida ma kuulsin PP'l , oli täna hommikune ning see ei olnud nii hea, kui ma lootsin. Kahju, et ma Meegot ega Krolli ei kuulnud. Aga kunagi juhtud see ka! (Ma vähemalt loodan.)
Muidu läheb mul enamasti hästi kui teid huvitama peaks. Eksamid saavad ka loodetavasti ruttu tehtud ning siis ma naudin terve aja suve ning ei mõtle mitte millelegi! Vot, sellised on minu plaanid.

Tänane päev on olnud väga imelik. Ma peaks homme kirjandit kirjutama, kuid seda tunnet mul küll ei ole. Homne oleks nagu tavaline laupäev. Kõik teised muretsevad minu pärast ja see on nii armas. Ave tuletas mulle koguaeg meelde, et homme tuleb kirjandit kirjutama hakata. Ta luges mulle isegi tunde ja tuletas meelde, et ma peaks koju tulema ja magama minema. Aga ma ei saa, sest und ei ole. See oleks nagu ära pühitud. Ma peaksin muretsema homse pärast, aga ma lihtsalt ei oska. Homme on lihtsalt päev, mil ma pean kirjutama ühe tobeda kirjandi, mille järgi vaadatakse, kas ma olen piisavalt küps, et lõpetada. Naljakas.

Viimased kaks päeva Avega on olnud ääretult lahedad. Nii hea on, et piinliku vaikust temaga ei teki. Me alles rääkisime, et on kahju, et osade inimestega tekib side automaatselt ning osadega mitte. Minu arust on see nii kurb. Isegi kui väga pingutada pole see võimalik, sest ühiseid tegureid elus pole. Pole pidepunkte, millest rääkida. Avega on aga lihtne. Ja mul on selle üle nii hea meel! (PS! Ave, Sa oled super!!)
Täna käisin ma megazonis koos osade klassikaaslastega ja mul oli seda täiega vaja. See on super võimalus pingete maandamiseks. Kõik sai välja elada ning nüüd on jälle hea olla.

Head ööd!

Minul on üks küsimus. Kas keegi enam neid blogisid loeb ka? Muidu on ikka päris mõttetu siia kirjutada. Mina ikka vahel vaatan, kuid midagi uut kirjutate te ka nii harva. Kahju on lausa.

Jälle haige.

küüditamine ja raskused

Viimasel ajal olen ma väga palju mõelnud, mida inimesed, keda küüditati on pidanud läbi elama. Millised on nende armid ning punktid? Pidev hirmus elamine. Lihtsalt kohutav on mõelda, et üks neist oleks võinud olla mina.
14.juuni 1941 kaotas ligi 10 000 inimest oma kodu. Täisealised mehed kuulutati arreteerituiks ja lahutati perekondadest. Enamik neist hukkus vangilaagrites. Naised ja lapsed saadeti asumisele
Kirovi ja Novosibirski oblastitesse. Nendest jäid ellu umbes pooled. 23.märtsis 1949 kaotas oli neid inimesi aga poole rohkem. Kui õpetaja sellest tunnis rääkis oli terve klass tasa, ja seda ei juhtu just väga tihti. Minu elu on ikka väga lihtne. Ma oleks heameelega lihtsalt nutnud.
Kui tihti ma kurdan kui raske mu elu on? Liiga tihti. Samas ma ei tea, mida raske tähendabki. Elada oma perest lahus, teadmata, kas tuleb kunagi see päev, mil ma neid uuesti näen, vot see on raske. Tunda nälga ja heita magama iga päev teadmisega, et see võib olla mu viimane. Need on raskused, mis on ületamatud. Aga see, kas ma jõuan koolitöö õigeaegselt valmis või kas ma leian aega, et oma sõpradega olla. See ei tohiks raske olla. Kui püüda.
Minul on Jumal, kellele toetuda ning sõbrad, kes aitavad mind alati. Miks ma nii palju siis ikkagi kurdan? Liiga tihti on see palju kergem. Aga nüüdsest proovin ma ennast parandada! Ma teen nii palju kui jõuan ning kui ei jõua teen poole! (Vähemalt ma proovin!) Ja ma paluks selleks teie mõistvat suhtumist. Ma tean, et kõik võtab aega, ning et on asju, mida ma veel teha ei julge ja mis tunduvad liialt rasked, kuid ma loodan, et need on mööduvad. Aga see ei juhtu üleöö ning ma loodan, et te saate ka sellest aru.

Aga teadke, et ma armastan teid igal juhul!


Liis

Teate mis? Viimased kaks päeva on olnud nii head.
Eile trotsides oma und tõusin ma üles ning mul oli äärmiselt halb tuju. Õues sadas lörtsi ja mul polnud mingit tahtmist kooli minna. Aga ma tegin seda ikkagi. Peale tunde pidin veel kehalisse minema ning see ei teinud asja sugugi paremaks. Ma olin üleni märg kui ma lõpuks valmis sain ning suundusin siis Triinu juurde Järvele. Seal läks mu tuju aga paremaks ning kui ma lõpuks koju jõudin tahtsin ma täiega palveõhtul Kaljusse.
Me olime Külliga kahekesi ning kuigi ma olin alguses natuke kurb, oli mul hea meel, et temagi tuli. Ma lugesin talle oma lemmikkohti piiblist ja mul oli nii hea tunne see. Temaga rääkida on äärmiselt tore! Ja ta on nii hea kuulaja. Ma sain ta kohta täiega palju teada ka, mis on nii tore.
Vot ja siis suundusime me Mai juurde, aga enne ostsime me Viru tänavalt Maile ilusa kollase gerbera, sest Mai on nii kallis minule. Pärast suundusime veel McDonaldsisse. Ja rääkisime veel paljudest asjadest ning lihtsalt vaatasime inimesi. Nii hea oli!
Koju jõudes taipasin, et kuigi kõik tegid eile midagi, ei pidanud ma siiski üksi olema, sest Jumal on nii hea. Ta saatis Külli! Ja see oli nii hea!
Ja täna veetsin ma jälle Külliga aega. Me käisime Mail külas ja siis Triinu juures. Ja see, et me Triinu juurde läksime oli ka täiega hea, sest muidu ei oleks ta täna vb süüa saanudki, sest järjekorrad olid täiega pikad Selveris. Tagasi Selverist me tulime jala ning mängisime teel "10 küsimust". Täiega hea!
Mu elu on ikka nii hea, sest Jumal on lihtsalt vapustav! Ma olen talle nii tänulik!
Armastusega,
Liis

PS! Ave, ma armastan sind täiega! Loodan, et sa saad hästi ruttu terveks!

PS2! Kas te nägite kui palju ma kasutasin sõna hea! Lihtsalt SUPER!

Sulle Helari!

Ma ei tule Kolgata laagrisse. Ja et sa teaksid, see ei ole ingitud minu kangusest, vaid hoopis sellest, et mulle ei meeldi kui mu ümber on palju uusi inimesi korraga. Ma ei ole eriti seltsiv siis ning ma ei taha, et inimesed sellepärast ebamugavust tunneksid. Kaasa arvatud mina ise. Mul läheb veel aega, et julgust koguda, sest ma ei ole nagu sina. Ja arvatavasti ei saa kunagi olema ka.
Vot siis! Aga sa peaksid rõõmus olema, sest Iiris tuleb!

Liis

Mina olen nüüd igatahes haige, aga ma loodan ruttu terveks saada. Homme pean ma juba kindlalt kooli minema. Aga teate mis? Ma vist suusatama ei pea minema! Küll on ikka tore.

Aasta uus..

Aasta algus oli lihtsalt SUPER! Ma olen ikka täiega rõõmus, et ma Vellaveresse läksin. Just seda mul vaja oligi. :D Ja teadke, et kõik need palved läksid täiega südamesse ning need on minuga koos iga päev, kuhu iganes ma ka ei lähe.
Ja siis veel lihtsalt istumine ja rääkimine Tartus ning laager. Ja teadke, et ma pesin nõusid väga hea meelega, sest köök meeldis mulle Loksal kõige rohkem. Ma tundsin, et mind oli sinna vaja ning pealegi ei olnud seal nii kõle, kui ülejäänud majas. Ja seltskond. Kas võikski tahta paremat inimest enda kõrvale kui Tiina? (Vastus:EI!!!) Ning kuigi kõik pakkusid ennast appi, ei suutnud ma lihtsalt sellest ajast loobuda. (Mis on täiega imelik, sest kodus ma küll nõusid ei pese.)
Ja siis veel seal kirikus. Kõik need inimesed olid nii sõbralikud. Ja kuidas see vene poiss rääkis. Nii hea oli kuulata. JA minu kulla Maike, nüüd ma armastan sind veel rohkem!! Ja siis veel mu rüütlid Helari (ma otsustasin, et ma ei viitsi sulle enam punkte anda) ja Dan, kes olid valmis minu kõrval käima aeglasti, kui ma lihtsalt kiiremini ei saanud. Ning Riina, kes näitas mulle, et igast olukorrast on väljapääs, kui Jumal ja tema mu kõrval käivad. (PS! Ära anna alla ja kui tahad seda teha, ära kõhkle helistamast!) Ja siis veel Tanel, kes küll vahel kiusab, kuid tegelikult on äärmiselt tore. Ja Külli ja Helina, keda ma paremini tundma õppisin. Ning Ave, kes on VINGE muti :D ja ma armastan SIND! JA siis veel Margit ja Mare, kelleta ma oma elu ette ei kujutaks. Ja kõik ülejäänud, kes ei ole vähem tähtsamad.
Need ajad olid kõik imetoredad. Kuid ma hakkan vist juba vanaks jääma nati. Enam ei jõua nii palju. (Kas ma üldse kunagi olen jõudnud?) Ma tahaks lihtsalt magada kaks päeva jutti, tõustes vahepeal ainult nii palju, et süüa. Kuid kahjuks kõike ka ju ei saa, ning see unistus jääb mul küll teostamata. ~nuuks~

Aga nüüd pean ma magama minema.
Head ööd!
Liis