Ma ikka olen mõelnud, et mul on super lahe emme! Ta on mind nii paljudes asjades aidanud ning ta on mu tugi rasketes asjades. Tema peale võib alati kindel olla, sest ta hoolib ja armastab mind nii nagu keegi teine seda teha ei suuda. Ta on see üks ja ainuke inimene, kes ei kao mitte kuhugi ning tühised solvumised ei muuda midagi. Vahel ma ikka mõtlen, kui vähe tänapäeval vanemaid tunnustatakse. Väiksemana mõtlesin, et miks emme saab tänukaardi selle eest, et mina hästi õpin. Tema ei tee ju suurt midagi, kuid suuremaks saades ma taipasin seda. Tema on see eeskuju ning inimene, kelle pärast ma tahaks paremini õppida ning vaeva näha. Tema motiveerib ning innustab mind alati paremuse poole püüdlema. Nii hea tunne on, kui emme naeratab või rõõmustab, kui mul hästi läheb. Samas kui halvasti minnes lohutab ning näitab, et see ei ole veel maailmalõpp. Alati hakkab paremini minema. Emme on just see inimene, kelle jälgedes ma tahaks käia ning kellest suuremat eeskuju mul pole!

Lugesin täna jälle natuke raamatut "10 käsku 21.sajandil" ning sattusin selle loo otsa ja ma lihtsalt pidin seda teiega jagama.

Üks ärijuht kõnnib mobiiltelefoniga rääkides ilusal päikesepaistelisel mererannal. Peale telefonikõne ei kuule ta midagi peale lainetemüra ja kajakakisa. Temast eespool tukastab lihtsas riides mees kaldale tõmmatud kalapaadi varjus. Kui ärijuht mööda läheb, ärkab kalur üles, ja ärimees, kes nüüd tagasihelistamist ootab, otsustab juttu teha.
"Ilm on suurepärane, kalu on küllaga; miks te niisama vedelete ega lähe rohkem kala püüdma?"
Kalamees vastab leebelt: "Sest ma püüdsin täna hommikul piisavalt."
"Aga kujutlege ainult, " ütleb ärijuht, "kui te käiksite merel kolm või neli korda päevas ja saaksite kolm või neli korda nii palju kalu. Kas teate, mis siis juhtuks?"
Segaduses kalamees raputab pead.
"Noh," ütleb ärijuht innustudes, "te võiksite osta endale mootorpaadi. Seejärel, ütleme kahe aasta pärast, võiksite osta veel ühe. Siis, võib-olla kolme aasta pärast, võiksite osta purjeka või paar. Ja mõelge vaid, ühel päeval te võiksite ehitada külmutustsehhi- lõpuks võiksite saada endale isegi helikopteri kalaparvede jälgimiseks ja purjekate suunamiseks. Võiksite isegi soetada endale veoautod kalade pealinna transportimiseks ja siis..."
"Ja siis?" küsib kalur.
"Ja siis," lõpetab ärijuht võidukalt, "te võiksite istuda rahulikult mererannas, tukastada päikese käes ja vaadata ilusat ookeani!"
Kalamees vastab: "Mis ma siis praegu teie arvates teen?"

Kui ma selle loo läbi lugesin, jäin mõtlema, et mina olengi see pime ärijuht. Minu jaoks on alati tähtsamad asjad, mis alles tulevikus ees on. Ma ei pane kunagi tähele asju, mis mul juba on. Ma ei oska puhata ja aega maha võtta. Aga teate, mul hakkas kohe palju parem, kui ma seda lugenud olin. Nüüd kus ma seda endale tunnistanud olen, saan ma ju koos Jumalaga probleemiga tegelema hakata. Ja see on VÄGA hea uudis.

Ma tahaks minna praegu kuskile keset põldu ja lihtsalt karjuda. Ma sain täna ajaloo tulemuse teada. See oli 57. Kas te kujutate seda ette? Mina tahaks lihtsalt nutta. Ma tulin eksamilt ära ning ma tundsin ennast väga hästi. Ma lihtsalt ei mõista seda enam. Praeguse seisuga ma olen kirjandi juba läbi kukkunud kui nii kogu aeg edasi läheb.

Aina hullemaks läheb. Ma sain täna teada, et ühiskonnas sain ma veel vähem punkte... 73! Ma ei taha teisi tulemusi enam teada saada, sest järsku need on veel halvemad. :(

Ma sain teada, et keemia tuli ainult 74 punkti. Natuke oleks pidanud vist veel õppima.

See aga ei ole asi, mida ma tahtsin jagada. Üks õhtu jäin ma hirmuga mõtlema sellele, et mis saab kui mulle öeldakse, et ma ei sobi õpetajaks. Õpetajaks saamine on olnud mu elu unistus. Aga kui mulle lõpuks ikkagi öeldakse, et ma ei sobi. Kas ma lihtsalt annan alla ja valin teise elukutse või siis teen ükskõik, mida et õpetajaks saada? Pealegi ma ise leian, et teised elukutsed ei sobi mulle. Lapsed on ainukesed, kellega ma saan olla täiesti vabalt see, kes ma tahan. Nad ei hinda kogu aeg ega mõista hukka. Nad lihtsalt on.
Tädi juubelil oli ka kaks väikest last. Üks hakkas kaheseks saama ning teine oli neljane. Väikesed Derle ja Doris. Te ei kujuta ettegi kui tore nendega mängida oli. Alguses loomulikult võttis natuke aega, et nende usaldus võita, eestlased ikkagi ju, kuid pärast väsitas Doris mu jooksimisega päris ära. Ja nii on iga lapsega. Ma lihtsalt armastan lapsi!

Ma olen nii tihti mõelnud, et ma annan liiga kergesti alla. Ma olen nii paljudest unistustest loobunud, kuna keegi on öelnud, et sa ei saa nagu nii hakkama, milleks üldse pingutada. Loobu parem kohe, siis on pärast kergem. Tegelikult see ju nii ei ole. Vähemalt ei tohiks olla. Või mis?

Täna kodugrupis jäin ma mõtlema sellele, et ma olen teist ikka päris palju erinev. Teie jaoks on tore rattaga sõita, jooksmas käia ja veel palju muud teha. (Ka sulle, Mare, sest sa oled ikkagi päris sportlik. Tahad sa seda tunnistada või ei. Sa ju teed vahel kõhulihaseid ning sa oled jooksmas käinud.)
Minu jaoks see ei ole aga tore. Ma ei saa koos teiega lihtsalt kätte võtta ning Hiiumaale tulla ratastega, sest ma tean, et ma ei suuda neid distantse läbida. Ja ma pean ütlema, et ma olen sellepärast suhteliselt kurb. See on jälle üks seiklus, millel ma kaasa ei saa lüüa.
Aga samas ma olen väga rõõmus, et te ikkagi lähete, sest ma olen veendunud, et see tuleb teile kasuks ning te loote endale mälestusi, mida meenutada, kui te juba ükskord vanad olete. Ja see juhtub juba üpris varsti. :)

Täna kui me Marele head aega ütlesime ning välisuksest välja astusime, oli õhus tunda vihma lõhna ning see oli lihtsalt SUPER! Ei olnud enam seda läppand õhku. Siis oli küll selline tunne, et tahaks jalanõud lihtsalt jalast võtta ning lompidest läbi jalutada või lihtsalt lombis hüpata. Aga see jäi aga ainult unistuseks seekord. Ma arvan, et juulis saab juba nii teha, praegu on veel natuke vara. :)

Koju jõudes ootas mind aga üllatus. Mulle jõudis lõpuks kohale presidendi kutse. Ma olin ikka täiega elevil. Juba ümbrik oli täiega ilus. Seal peal on Eesti Vabariigi vapp ja puha. Noh, ja siis ma tegin selle lahti ning avastasin, et mul jääb Mare lõpetamisele minemata ja ma olen selle üle üpris kurb, sest mul jääb nägemata, kuidas Mare oma kaua oodatud magistrikraadi lõpuks kätte saab. (Aga pärast tähistame ikkagi, onju Mare? Sest see on ju ikkagi väga tähtis sündmus ning ma arvan, et see vastuvõtt väga kaua ei kesta).

Tahtsin seda teiega jagada.

Ajaks, mil Jumal lõi naise, oli ta juba kuus päeva ületööd teinud.

Üks inglitest ilmus ta ette ja ütles:
"Miks kulutad sa just tema peale nii kaua aega?"
Ja Jumal vastas: "Oled sa näinud kavandilehte, mis ma ta jaoks tegin?
Ta peab olema pestav, aga mitte plastikust,
tal peab olema üle 200 liigutatavat osa, kõik asendatavad ja
ta peab töötama dieetkoolal ning söögijääkidel,
tal peab olema süli, mis mahutaks samaaegselt neli last,
suudlus, mis raviks kõike alates kriimustatud põlvest kuni murtud südameni
ja ta teeb kõike kasutades vaid kahte kätt."

Ingel oli vapustatud neist nõudmistest:
"Ainult kahte kätt!? Ei ole võimalik! Ja see on ainult tüüpmudelil?
Seda on liiga palju ühe päeva jaoks! Oota homseni ja lõpeta siis."
"Aga ma ei oota," oli Jumal vastu, "ma olen selle südamelähedase loomingu lõpetamisega juba lõpusirgel. Ta suudab juba end ise ravida, kui haigeks jääb JA võib töötada 18-tunniseid tööpäevi."

Ingel liikus lähemale ja puudutas naist.
"Aga sa oled ta nii pehme teinud, Jumal."
"Ta ongi pehme," nõustus Jumal,
"aga ma olen ta ka tugevaks teinud.
Sul pole aimugi, mida ta suudab taluda ja saavutada."
"Kas ta on ka võimeline mõtlema?" tahtis Ingel teada.
Jumal vastas: "Mitte ainult mõtlema, vaid ka selgitama ja läbi rääkima."
Järsku märkas Ingel midagi, sirutas käe välja ja puudutas naise põske.
"Ups, tundub, et see mudel lekib pisut."
Ma ju ütlesin, et püüad sellega liiga palju."
"See ei ole leke," parandas Jumal, "see on pisar!"
"Mille jaoks see pisar vajalik on?" küsis Ingel.
Jumal vastas: "Pisaraga väljendab ta rõõmu, kurbust, valu, pettumust, armastust, üksindust, leina ja uhkust."
Ingel oli vaimustuses:"Jumal, sa oled geenius.
Oled kõige peale mõelnud! Naine on tõeliselt imeline."

Ja ta ongi!
Naistel on jõudu, mis vapustab mehi.
Nad kannatavad raskeid olukordi ja
kannavad koormaid,
aga hoiavad endis õnne,
armastust ja rõõmu.
Nad naeratavad, kui tahaksid karjuda.
Nad laulavad, kui tahaksid nutta.
Nad nutavad, kui on õnnelikud ja
naeravad, kui nad on närvilised.
Nad võitlevad selle eest, millesse usuvad.
Nad astuvad ebaõigluse vastu üles.
Nende jaoks pole "ei" vastus,
kui nad usuvad, et on olemas ka parem lahendus.
Nad jäävad ilma, selleks, et nende pere saaks rohkem.
Nad lähevad hirmunud sõbraga arsti juurde.
Nad armastavad tingimusteta.
Nad nutavad rõõmust, kui nende lapsed ületavad end
ja hõiskavad, kui sõpru autasustatakse.
Nad on õnnelikud kuuldes sünnist või laulatusest.
Nende süda murdub kui nad kuulevad sõbra surmast.
Nad leinavad pereliikme surma pärast,
samas on nad tugevad, isegi kui arvavad,
et kogu nende jõud on otsas.
Nad teavad, et kallistus ja suudlus
võivad ravida haigetsaanud südant.

Naisi on igasuguseid, erineva kuju, suuruse ja värviga.
Nad lendavad, kõnnivad, jooksevad või kirjutavad sulle,
et anda teada, kui väga nad sinust hoolivad.
Naise süda on see, mis paneb maailma pöörlema.
Nad toovad rõõmu, lootust ja armastust.
Neil on empaatiavõimet ja ideaalid.
Nad toetavad oma peret ja sõpru moraalselt.
Naistel oskavad eluks vajalikke asju öelda ja
nad annavad endast kõik.

SIISKI, NAISTEL ON KA ÜKS VIGA:
NAD KIPUVAD UNUSTAMA, KUI PALJU NAD VÄÄRT ON.

Käisin täna jälle emme ja Martiniga jalutamas. See on juba nagu traditsioon ning mulle see täiega meeldib. Igatahes me käisime Säästumarketis ära ning siis tegime väikese tuuri pargis ning läksime meie maja ette võsa vahele, et Martin magama jääks. Istusime siis seal ning emme luges Linnalehte ning mina õppisin keemiat. Loomulikult sain ma ka natuke päikest jalgadele, sest ma olin kõhuli ning ma praegu avastasin, et ma olen päisesest lööbe saanud jalgadele. Eriti hull on vasakul jalal. Ma täiega loodan, et see läheb üle. Praegu päike minu sõber ei ole! :(