Ma jäin täna väga pikalt mõtlema sellele, mis Jaime ütles selle aasta laagri kohta. Puudus küll see nn lahe ameeriklaste grupp, kuid samas laager oli ikkagi väga tore ning huvitav. Valitses kuidagi teistsugune õhkkond. Seda loomulikult teile, mu sõbrakesed. (Pilt räägib ju rohkem, kui tuhat sõna, nii et nautige!)
Kuigi mul oli selline tunne juba teisipäeval, et ma tahaks koju ning ma enam ei jõua, tahtis mingi osa minust ikkagi kõigest osa võtta ja teha seda rõõmsameelega. Esmapäeva õhtused mängud välja arvata. Seda ma lihtsalt ei suutnud kaasa teha.
Ja siis loomulikult laupäev. Ma mõtlesin, et mu pea lõhkeb ja ma ei tee nalja. Asi oli ikka päris hull, kuid talent show'st ei tahtnud ma ka ilma jääda. Eriti teie esinemisest. Vahelduseks oli päris tore ainult kuulata ja mitte osavõtta. Ja naljakas oli ka see. Öeldakse ju, et naer on parim ravi ja just nii oligi.
Salaingli mäng ühendas meid ikka päris palju ja see tõi ka natuke salapära igapäeva ellu. Ja kuigi minu salaingel oli alguses väga laisk, muutus see peagi. Nii tore oli, kui üks väike vene poiss mulle igal hommikul tere hommikust soovis ning õhtul ilusat und soovis. See oli temast nii armas! Nii kahju, et ma tema nime teada ei saanudki. :(
Ühe sõnaga: Lõpp hea, kõik hea!

Kui tihti me laagris kuulsime Bethe-Mai'd või Martiinat ütlemas, et nad tahavad sülle või kukile? Ikka päris palju! Mitmel korral suutsime me keelduda? Alguses oli see väga raske, kuid lõpuks sain ma sellega isegi hakkama. Need kaks plikatirtsu suutsid mulle pinda käia ja ma arvasin, et mul ei ole üldse kahju kui laager läbi saab. Jälle eksisin. Viimasel päeval olid nad nagu kaks väikest inglikest. (Isegi Bethe!) Kui me hommikul söögi järjekorda ootasime ning ma sinna kivist äärele istusin, tuli Bethe ja tahtis mult kalli saada. Ja nii mitu, mitu korda. Ja siis tuli ja kallistas mind ka Martiina. See oli neist nii armas. Ja kui oli lõpuks aeg nendega hüvasti jätta, tulid kõik need korrad jälle meelde, mis nad meiega koos veetsid. Ja kui ma neil turvavööd kinni panin, siis nad küsisid, kas ma hakkan neid igatsema. Mul tulid peaaegu pisarad silma. Kui suur on tõenäosus, et me neid plikasid kunagi uuesti näeme? Väga väike. Kuid see mälestus, sellest laagrist ei kao kuhugi ning see jälg, mille nad meie eludesse on jätnud, ei kao samuti kuhugi.