Eile lugesin oma märkmiku, kuhu inimesed mulle kirjutanud on ning sain jälle kõvasti naerda, kui Ave omani jõudsin... Siis ma olin Ave meelest ju veel väga tore ja mõnus tüüp. :D

Samas pani mind nii mõnigi asi mõtlema. Mulle on sinna raamatusse väga paljud inimesed kirjutanud ning peaaegu kõik on maininud minu naeratust. Praegu ma aga tunnen, et mu naeratus on liiga tihti hääbunud ning vahel suudan ma ainult toriseda ning vinguda. Ma ei oska rõõmu tunda liiga paljudest asjadest ja inimestest. Liiga palju oleneb keskkonnast, mis mind igapäevaselt ümbritseb.

Jeesuse järgijana peaks ma aga igalpool käima naeratus näol ning rõõmu tundma sellest suurimast kingist, mis Isa mulle teinud on. Ma peaks suutma näidata inimestele, et ma olen teistsugune ning neile eeskujuks olema.

Kui käia tänaval naeratus näol, siis võib see nii mõnegi inimese päeva paremaks teha, ilma et me seda ise teaksime. Samas on alati inimesi, kellele mitte miski ei sobi ning nad üritavad seda teiste peal välja elada. See aga ei tohiks takistuseks saada.