43+28=71

See on minu 71 postitus sellel aastal ja mul on teile rõõmusõnum. Minust saab matemaatika koduõpetaja kaheksanda klassi tüdrukule! Minu arust on see ilgelt lahe ja ma olen sellepärast väga, väga rõõmus. Kui ma seda kuulutust soov.ee-s nägin, siis ma olin suhteliselt kindel, et keegi on sellele juba vastanud, sest see oli nädala vanune juba, aga ma mõtlesin, et ma vastan ikka, sest ma ei kaota sellega midagi. Ta vastas mulle tegelikult juba eile õhtul ja kontrollis, kas kõik ikka sobib ja nii ja täna sain ma teada, et see tüdruk, keda ma aitama hakkan elab Virbi bussipeatuse juures! See on lihtsalt super. Ma jõuan sinna umbes viie minutiga. Kas pole mitte äge?!

Üks luuletus ka teile:

Võib krohvist lõhnav, võib väga vana,
võib puust, võib klaasist olla koolimaja.
Kuid kooli nägu pole see, mis ees,
vaid hoopistükkis see, mis kooli sees.

Üks klass on kooli silm. Ja teine kõrv.
On iga õpilane, närvirakk, mis õrn.
On õpetaja välisärritaja
ja seda ongi närvidele vaja,-
et kooli nägu püsiks ikka virge,
et kooli selgroog oleks ikka sirge,
et läbi aja - päeval kui ka ööl -
teaks iga närvirakk, et süda lööb.

Ei tea me praegu, kuhu ükskord saame,
kas saarel sureme või ülemere maal me,
kuid kui on tehtud kord me viimne tegu,
jääb igaüks meist veidi kooli nägu.

Ave Alavainu