Täna ei olnud nii hea päev kui eile. Ma avastasin, et ma ei saa pooltesse loengutesse minna, kuhu ma tahaks, sest mul on samal ajal kohustuslikud loengud. Ma läksin mööda treppe üles ning rääkisin kadriga samal ajal juttu (me läksime tunniplaani juurde) ning ütlesin kõva häälega, et kas ma pean elementaarmatemaatikast poppi panema, et keemiasse minna ja üks tüdruk ütles, et ta mõistab seda olukorda. Tema peaks ka sealt tunnist poppi panema, kui ta tahaks bioloogiasse minna. Nii hea oli, et keegi tol hetkel mind mõistis. Hetkel on mul ikka 3Ap puudu. Ma peam ruttu endale mingi loengu leidma. Ma nii tahaks keskkonnakeemiat õppida. :(
Teine asi, mis ma täna vaatasin, et Tallinna Ülikool pole üldse ratastooli sõbralik. MA nägin täna kahte inimest, kes ratastoolis olid ning neil oli tükk tegu, et ühelt korruselt teisele saada. Nii halb on mõelda, et nende õppimine on nii raskeks tehtud. Õppimine peaks olema ju kättesaadav kõigile, kuid neile on see nii raskeks tehtud. Peaks kuhugi kaebuse esitama, sest ülikool peaks kõigile jõukohane olema, kui mõistust piisavalt on!
kolmapäev, 3. september 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Jep, ma mäletan ka kahte poissi oma ülikooliajast vähemasti, keda alati klassivennad treppidest üles tassisid. Ja nii tihti ma nägin neid all treppide juures lihtsalt ootamas, et kas keegi on nii lahke ja aitab neid. Mu süda murdus IGA kord!
Postita kommentaar