Helkur... Väike, aga tõhus. Miks inimestel on nii raske aru saada, et see on leiutatud nende enda ohutuse pärast. Pole oluline, kas see sobib jopega kokku või mitte. Pole oluline, kas ta on pehme või plastmassist. Pole oluline, kas ta on natuke suurem või väiksem pisut. Oluline on seda KANDA!

Ära otsi vabandusi ja pane helkur külge.

Tädi rääkis, et kui ta veel autoroolis oli, siis tänu helkurile ei ajanud ta ühte inimest alla. Ja võtke teadmiseks, et see oli väga hästi valgustatud ristmik, kuid sellest üksi on vähe. Pealegi tädi on mul väga hoolas autojuht.

Ja ma tahtsin veel öelda, et see reklaam televiisoris paneb ka lihtsalt mõtlema. Seal üks tüdruk räägib ja näitab pilti. Ise ütled, et emme ma joonistasin sinust täna lasteaias pildi. Pilt kujutab endast naist, kellele on joonistatud külge hästi palju helkureid. Ja järgmine kaader näitad, et ta paneb ema hauaristi külge helkuri. Seda oli täiega kurb vaadata.
Mõelge oma lähedastele, sest pime aeg on alanud!

Ära unusta helkurit, sest sind on raske unustada!!!!

Armastusega.

Miks inimesed kardavad nii palju?
Iga inimene kardab haiget saada või kaotada mõne lähedase inimese. Mõni kardab õnnelik olla, keegi teine reegleid rikkuda. Osad on surmahirmul, kui näevad ämblike või madusid või hoopis midagi muud. Pole olemas inimest, kes midagi ei kardaks.
Liiga paljud elavad pidevas hirmus, et juhtub midagi halba ning kõik hea ja tuntud võib muutuda ühe sekundiga tundmatuseni.
Ka mina kardan liiga palju. Täna ma tõusin üles enne oma kella, sest ma nägin unes õudukat. Ma olin ikka väga hirmul. Samas ma ju tean, et see oli kõigest unenägu.
Võib-olla aga me peamegi kartma, et õigesti asju hinnata ning inimesi enda ümber rohkem väärtustada. Samas ma tean aga, et tegelikult pole põhjust kartmiseks, sest Jumal on koos minuga ja ta ei lase juhtuda asjadel, millega ma hakkama ei saaks. Kahjuks ei suuda ma oma kõiki hirme veel Talle anda. Nii tahaks seda teha, sest elu oleks siis palju kergem ju.

Väsinud, kuid samas ikkagi rõõmus, et ma täna kooli hiljaks ei jäänud. Aeg ei mänginud kuidagi minu kasuks. Ma olin küll juba kella 9st üleval, kuid kodust välja minna oli ikkagi suhteliselt raske, sest ma avastasin koguaeg, et ma olen midai unustanud. See ei ole just eriti tore tunne. Loengusse ma aga jõudsin ja isegi hiljaks ei jäänud.

Ma sain täna teada, et Matemaatika Tarkvarapakettide töös sain ma 25st punktist ainult 11st. Aga ma ei olnud üldsegi pettunud, sest teistel ei õnnestunud see töö ka mitte teps paremini ning ma saan selle uuesti teha peale iseseisva õppimise nädalat. Kas pole mitte tore uudis?

Igatahes ma tahtsin lihtsalt teada anda, et ma elan ikka veel. Ja ma tahaks julgustada teid kõiki uusi blogipostitusi tegema!

1,2,3,4,5,6,7,8,9,10,11,12,13,14,15,16,17,18,19....

.....20 aastat on möödunud päevast, mil ma ilmavalgust esmakordselt nägin. Uus aastakümme algas minu jaoks. Tegelikult on see ikka jube pikk aeg küll, kui tagasi mõelda. Arvestades, et ma olen vahepeal kasvanud (aga mitte just palju :P) ja ka natuke isegi targemaks saanud. Jõudnud ära käia algkoolis, põhikoolis ning isegi keskkool on juba selja taga. Keeranud oma elus uue lehekülje alustasin ma ülikooli.
Olen elus teinud nii mõnegi vea, kuid ei kahetse neid eriti, sest muidu ei oleks ma ju midagi õppinud. Olen nii mõnegi asja rääkimata jätnud, kui oleks pidanud, kuid tagant järgi vaadates ei loe see enam, mis möödas, see möödas.
Olen leidnud endale sõbrad, kes mind aitavad ja armastavad. Ma olen õppinud tundma oma peret, kelle keskele Jumal on mind elama pannud. Olen oma emmelt nii mõndagi õppinud ning mõista saanud, kui palju ta tegelikult ikka pingutab, et meil oleks kõik, mis vaja.
Olen kaotanud nii mõnegi kalli inimese, kuid mu südamesse on nad igaveseks omale koha leidnud.
Jumal on minuga koos rõõme jaganud ja koos minuga nutnud. Ma olen tänulik Jumalale, et ta on hoidnud mind kõige raskematel aegadel. Aegadel, kui ma enam üksi ei jaksanud. Ta on minu kalju, mis ei kõigu! Ta on mind voolinud ning nii mõnelgi hetkel on mul tunne, et ta alustab algusest, et ma ikka korralikult taipaks, mis ta plaan minu jaoks on.
Ta on mind manitsenud ja kantseldanud ning seda kõike läbi inimeste, kelle kaitse ja hoole alla on ta mind pannud.
Need kakskümmend aastat on minu minevik ja ma ei taha seda unustada, kuid ma loodan, et tulevik tuleb veel parem ja et neid aastaid ikka tuleks palju, palju veel.

Palju, palju õnne, MULLE!

See nädalavahetus oli ikka vägavägavägavägaväga teistsugune. ÜLEOOTUSTE!
Ma ei oska kõike seda isegi sõnadesse panna. Ma proovisin, kuid ikkagi ei oska. Kui ma leian kunagi mooduse, siis ma annan teile teada.
Laupäeval käisime Dan'iga Kolgata "nõupidamisel". Nad arutasid läbi oma aasta plaane, eelkõige siis Kalju juuniorid Kolgatal ning talvelaager. Minu arust on see suhteliselt huvitav, et mina alati sellistele nõupidamistele satun. Alguses Maiga PP omal ja nüüd siis Dan'iga Kolgata omale.
Täna kui ma hommikul tõusin olin ma enda peale alguses ikka väga vihane. Ma nii tahtsin täna hommikul Kaljus Maid aidata ja ma tundsin, et ma vedasin sind alt. Ma nii väga palun vabandust!
Aga kahjuks ei olnud enam õieti midagi teha ka, sest Kaljusse ei oleks ma igatahes enam jõudnud. Nii me siis otsustasimegi, et me läheme hoopis Saalemisse, kuna ma pole seal kunagi käinud. Tegelikult mulle vist meeldib hetkel Kolgata rohkem, kuidagi kodusem on seal. Aga Saalemis on ka päris äge.

Oktoober algas juba ja ma avastasin, et ma ei olegi bloginud. Ajad on päris kiired olnud ja nii mõndagi on juhtunud. Ja ma olen ikka väga vrahul, et kõik see toimunud on. Ma tahan vabandada, et ma teile eile nii ootamatult rääkisin, kuid mul on ikka nii hea meel, et te mu seljataga seisate. Ja väike muretsemine ongi ju vajalik, aga ärge siis liiga palju, onju?!

Ma lihtsalt tahtsin öelda, et ma olen õnnelik ja ma tahan, et te koos minuga rõõmsad olete!