Täna oli mul selline tunne, et ma ei kuulu siia. Ma mõtlesin, et pakiks oma asjad kokku ning läheks minema kaugele siit, ilma tagasi vaatamata. Võtaks kaasa ainult hädavajaliku ning mõne eseme, mis mulle minevikku meenutaks. Neid ei peagi palju olema. Ainult mu mõmm, paar pilti ja paar kirjakest. Läheks lihtsalt nii kaugele kui jalad kannavad ja jaksu on. Ilma hüvasti jätmata, kahetsuseta ja pisarateta. Leiaks endale mingi vaikse koha ja alustaks uut elu. Täiesti tühja lehega, kuhu Jumalal on võimalik oma plaan kirja panna.
Mul oli juba kõik välja mõeldud. Siis tabas aga reaalsus. Ma juba sain oma tühja lehe ja Jumal on sinna peale juba kirjutama asunud. Inimestel on küll vabatahe, kuid ma juba valisin Tema järgimise. Ma peaksin olema rahul sellega,mis mul on. Tegelikult ma ju kuulun siia ja need tujud ja mõtted lähevad ja tulevad, kuid Jumal jääb. Ma olen veel noor ja peaksin rõõmustama selle üle, mis mul on, mitte muretsema sellepärast, mida mul ei ole.
neljapäev, 27. november 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Sa läksid ja nüüd oled sa siin:) ja mina lähen kohe varsti teise tuppa ja kallistan sind kõvasti, sest sa oled nii väärtuslik mulle. Ja Jumalale veel 100 korda väärtuslikum:)
Huh, sa päris hirmutasid mind siin alguses;)!
Postita kommentaar