Kui tihti me laagris kuulsime Bethe-Mai'd või Martiinat ütlemas, et nad tahavad sülle või kukile? Ikka päris palju! Mitmel korral suutsime me keelduda? Alguses oli see väga raske, kuid lõpuks sain ma sellega isegi hakkama. Need kaks plikatirtsu suutsid mulle pinda käia ja ma arvasin, et mul ei ole üldse kahju kui laager läbi saab. Jälle eksisin. Viimasel päeval olid nad nagu kaks väikest inglikest. (Isegi Bethe!) Kui me hommikul söögi järjekorda ootasime ning ma sinna kivist äärele istusin, tuli Bethe ja tahtis mult kalli saada. Ja nii mitu, mitu korda. Ja siis tuli ja kallistas mind ka Martiina. See oli neist nii armas. Ja kui oli lõpuks aeg nendega hüvasti jätta, tulid kõik need korrad jälle meelde, mis nad meiega koos veetsid. Ja kui ma neil turvavööd kinni panin, siis nad küsisid, kas ma hakkan neid igatsema. Mul tulid peaaegu pisarad silma. Kui suur on tõenäosus, et me neid plikasid kunagi uuesti näeme? Väga väike. Kuid see mälestus, sellest laagrist ei kao kuhugi ning see jälg, mille nad meie eludesse on jätnud, ei kao samuti kuhugi.