Viimane

See on minu kümnes postitus detsembris, 74. postitus sellel aastal ning 100 postitus üldse sellesse blogisse. Ühtlasi jääb see minu viimaseks sissekandeks, sest kirjutamine on end minu jaoks ammendanud. Aga ma otsustasin, et oma viimases sissekandes ma ütlen kõik südamelt ära ja ma üritan mitte jätta lahtisi otsi. Ja ma teen seda just nimelt oma blogis, mis siis, et see on kõigile avalik ning kõik võivad seda lugeda. Ma teen seda sellepärast, et nii ei saa keegi mulle vahele segada ning ma saan natuke mõelda ka, enne selle kirja panemist, just nii palju kui vaja.
Ma alustasin seda blogi, sest Margit kolis ära ning nii oli tal võimalik ikkagi ennast kursis hoida meie tegemistega ja meil tema omadega. Margit lõpetas juba üsna ruttu ning ega teisedki väga tragid olnud ei ole. Oma esimeses blogis ütlesin ma, et eks näis kui palju mul aega on, et siia blogisse kirjutada, kuid nüüd on see mul vähemalt olemas ning te ei saa mu kallal vinguda. Ühel hetkel ma tundsin, et oma mõtteid on lihtsam kirja panna, kui neid kõva häälega välja öelda. MA olen tegelikult kirjutanud väga palju rohkem postitusi, kuid ma olen need lihtsalt ära kustutand. Mõnikord valdas mind meeletu tahtmine kirjutada, aga kui ma lõpuks arvuti taha jõudsin, oli see kui minema pühitud. Vahel panin ma oma mõtted kohe enne paberile kirja ning hiljem toksisin arvutisse. Kui Dan seda alguses kuulis, siis tema arust oli see imelik. Aga mõni asi peabki imelik olema. Ka see postitus valmis osaliselt enne paberil.
Need poolteist aasta on minu jaoks olnud kohati nagu ameerika mäed. Kogunenud on nii palju häid mälestusi ning samas olen ma pettunud ja vihastanud umbes samal määral.
Kõik hakkas vaikselt alla mäge minema kui kooli lõpetamine kätte jõudis. Kõige madalam hetk minu jaoks oli siis, kui ma sain teada oma eksami tulemused. See oli nagu halb unenägu ning sellega leppida oli nii raske. Ma pettusin iseendas, sest ma arvasin, et kõik minu pingutused olid olnud ilma asjata. Ma olin lihtsalt kolm aastat oma elust tuulde visanud ning sellega leppida oli ääretult raske. Samas ma ju nägin, et teised olid ka minust palju rohkem oodanud, eriti oli seda näha minu ema silmades. Aafrika oli minu jaoks sel hetkel kõige loogilisem pääsetee. Kõigest eemal aastakese ja see on unustatud, sest mul on pärast nii palju lugusid rääkida ning sellist kogemust maha magada oleks ka täielik raiskamine. Ma harjutasin ennast juba mõttega, et augusti alguses istun ma lennukisse ja jätan kõik eelneva selja taha. Alustan uuesti ning võib-olla ei tulegi tagasi enam. Mida lähemale aga jõudis aeg lahkumisele, seda rohkem ma tundsin, et mul on põhjust siia jääda. Mul on hea meel, et ma sinna ei läinud. Ma arvan, et see oleks mulle küll väga palju juurde andnud. Kogemuse, mida naljalt just iga päev ei oleks võimalik saada, kuid mu juured on Eestimaa pinnas liialt sügaval ning ma oleks hakanud kindlasti koduigatsust tundma. Ma oleks arvatavasti hambad ristis selle aja ära kannatanud, kuid hiljem seda tunnistanud ma küll ei oleks. Arvatavasti iga kiri ja meil koju oleks ka olnud väga rõõmsatel toonidel.
Siiski tundsin ma ühel hetkel, et pole enam oluline, mis mina arvan, peaasi, et teised rahul on. mind valitses vahel tunne nagu mõned oleks tahtnud ise ohjad enda kätte võtta ning iga otsuse minu eest vastu võtta. Mul oli selline tunne, et ma lihtsalt eksisteerin, ilma mingi eesmärgita, mille ma ise endale seadnud oleks. Tagasi mõeldes, oli see arvatavasti ka põhjus, miks ma suvel laagris nutsin. Ma pidin selle oma süsteemist välja saama ja saingi.
Ma tundsin ennast kuidagi kergemalt peale laagrit. Kuigi oli probleeme ja solvumisi, suutsin ma nendest mingil määral üle olla. Ma hakkasin elu natuke helgema pilguga vaatama ja ma suutsin nii mõndagi asja natuke kergemalt suhtuda. Ma ei võtnud kõike väga südamesse.
Ja siis tuli armumine Dan'i. Ma olin täiesti seitsmendas taevas alguses. Mart ütles, et ma naeran rohkem ning Fanny ütles, et ma olen palju seltskondlikum. Neil võib isegi õigus olla, sest see tundus nii õige ja hea ja kuigi enamus kahtles, siis ma olin täiesti veendunud, et kõik õnnestub. Samas Lauri heitis mulle ette, et ma olen liiga südame inimene ning ma ei suuda kainelt mõelda ning ma tean, et oli veel inimesi, kes mõtlesid täpselt samamoodi. Ja ma väga tihti mõtlengi oma südamega, aga kui ma seda muudaks, siis ma peaks muutma ennast tervikuna ning seda ma ei kavatse. Kuu sai mööda ja siis vahel peal oli selline tunne, et midagi on valesti. Alguses olin ma täiega optimistlik selles osas, sest ma teadsin, et probleeme tuleb, aga kõik on lahendatavad. Kaks nädalat enne lahkuminekut oli suhteliselt selge, et on asju, millest välja tulemine ei olegi nii lihtne. Me avastasime, et meil oli üksteisega palju lihtsam rääkida, kui me olime sõbrad ja lahkuminek oli ainult vormistamise asi.
Siis tuli Tanel ja ütles mulle kõik näkku, mis ta arvas. Ma mõtlesin, et ma tahaks talle ühe korraliku tou anda ning näidata talle, kui palju ta mulle haiget tegi sellega. Ma tundsin ennast sel hetkel täiesti kokku varisemas. Ma oleks tahtnud nutta ennast puruks, kuid ma ei saanud, sest ma pidin tagasi minema ruumi, mis oli inimesi täis ja ma ei tahtnud kõigi küsimustele vastama hakata. Ma tean, et inimesed oleks küsima hakanud, kas kõik on korras ja nii edasi ning ma ei soovinud seda. Ma tahtsin lihtsalt võimalikult kiiresti koju oma voodisse teki alla. Ma tundsin ennast täiesti tühjaks imetuna ning ma ütlen ausalt, et ma pole suutnud siiani Tanelile seda andestada, mis siis, et tal oli osaliselt õigus.
Lahkuminek oli minu jaoks suhteliselt kerge. Üks osa sai küll natuke haiget, kuid ma tundsin, et ma sain jälle sõbra tagasi. Ja see oli minu jaoks kõige tähtsam. Ma pole nutnud ühtegi pisarat ning ma tunnen, et selleks pole mingit vajadust. Aga kui mul oleks võimalus midagi uuesti teha, siis ma ei teeks. Ma õppisin, et probleemist tuleb kohe rääkida, enne kui see suuremaks läheb. Mind ei valda ka enam tunne, et äkki, kui teeks midagi teisiti, siis järsku... Nii ei jõua ma mitte kuhugi! Ma elan praegu olevikus , mitte minevukus ega tulevikus.
Pealegi ma olen tundnud Jumalat aina rohkem ja rohkem iga päevaga alates suvest ning selle üle on mul väga suur rõõm. Ma tean, et inimesena, ei suuda ma alati teha kõike nii nagu peaks ning väga tihti tahan ma asjade kulgu kas kiirustada või aeglustada, kuid ma üritan seda mitte teha.
Ma tean, et need mõlemad otsused tulid ootamatult, kuid see on üks osa minust. Ma oleks võinud venitama hakata ja oodata teile ütlemisega, kuid mida see oleks andnud?
Ma ei ole selline inimene, kes suudab vastata igale küsimusele kohe otsejoones. Mõnes osas läheb natuke kauem ning vahel see võib võtta nädalaid enne kui ma ise aru saan asjadest. Vahel ma olen valmis ja vahel mitte, asju mulle hetteheites ei saavuta aga midagi.
Ma ei taha, et mu 2009.aasta tuleks selline nagu eelnevad ning see tõttu ma proovin ennast mitte blogivarju peita ning lõpetan. Ma hakkan kasvatama ennast selles suunas, et ühel päeval ma olen võimeline igast oma probleemist rääkima, kuid mitte ükski asi ei juhtu üleöö. Ma otsustasin ka, et oma blogi ma ära kustutama ei hakka, sest see tundub kuidagi liiga lihtne ja ma arvan, et ma poleks selleks veel valmis. Nii on mul alati võimalus tulla ja lugeda, mis ma kirja olen pannud.
Ma tean, et nii palju asju jäi tegelikult kirja panemata, kuid need, mis kirja said on minuga viimasel ajal igal pool koos käinud. Need on asjad, mis ma võtan kindlasti kaasa järgmisesse aastasse. Hetked, millest ma olen kõige rohkem õppinud. Ma vabandan südamest, kui on asju, millest päris täpselt aru saada ei ole. Ka minu jaoks on veel palju lünki, mis ma tahan täita.
Ma soovin teile juba ette ära head uut aastat, aga enne kõike soovin ma seda endale!

73!

Tegin täna koos Siimuga piparkooke ning see ei oleks õnnestunud, kui me koostööd ei oleks teinud. Siim tegin taigna just selliseks naguu vaja, mina rullisin ära, Siim pani vormid peale ning mina panin pipakoogid pannile. Emme suskas panni ahju ning võttis sealt ka välja.
Piparkoogid maitsevad ikka väga hästi! Nämm-nämm.

Ma tahan teile soovida häid JÕULE!

Unustamine

Kõigepealt läheb autori nimi,
sellele järgneb kuulekalt pealkiri, sisu,
südantlõhestav lõpp, kogu romaan,
mida sa äkki pole iialgi lugenud, eales
sellest isegi kuulnud,

nagu oleksid mälestused, millele pakkusid pagu,
otsustanud ükshaaval tõmbuda erru aju lõunapoolkerale,
väikesesse kalurikülla, kus pole telefone.

Ammu lehvitasid kätt üheksale muusale
ning vaatasid, kuidas ruutvõrrand pakib kokku oma kohvri;
ka praegu õppides pähe planeetide järjestust,

libiseb minema midagi muud, osariigi lill võib-olla,
onu aadress, Paraguay pealinn.

Mida iganes sa pingutaks ka meenutada,
pole see sul keele peal valmis
ega varitse isegi mõnes põrna pimedas nurgataguses.

See on ulpinud minema mööda tumedat mütoloogilist jõge,
mille nimi, kui sa õigesti mäletad, algas L-iga -
sinu enda teekonnal kaduvikku, kus ühined nendega,
kel on läinud meelest ka ujumine ja jalgrattasõit.

Mõni ime, et tõused keset ööd, vaatamaks ajalooraamatust
järele mõne kuulsa lahingu kuupäeva.
Mõni ime, et kuu akna taga tundub olevat triivinud
välja armastusluuletusest, mida teadsid kunagi peast.

Need read on kirjapandud Billy Collinsi poolt. Ta on minu uus avastus. Ma olen viimasel ajal ise ka väga palju unustamise peale mõelnud. Kui tihti viimasel ajal olen ma asju unustanud. See on lihtsalt jube. Loomulikult on esimene reageering sellele, et ma olen juba vanaks jäämas ning et mälu veab alt, kuid tegelikult nii ei ole ju. Tihti ununevad kõige tähtsamad tähtpäevad, nimed, kokkusaamised, viimasel ajal jääb minul telefon väga tihti koju millegi pärast. Tahaks nii väga kõike meelespidada, kuid inimlikult on see täiesti võimatu. Ikka midagi vahel ununeb, kuid öeldakse, et igal unustamisel on oma põhjus. Tuleb välja selgitada, mis unustamist põhjustab ning sellest üle olla, muidu ma tõesti ei suuda enam varsti midagi meelde jätta.

Kolmapäeva hommikul ajas Triin mind pool üheksa üles ning ma magan ütlesin talle, et ma magan alati kella üheksani. Ja kui ma õhtul talle seda meelde tuletasin, siis ta ei mäletanud, et ta oleks mind hommikul üles ajanud ning minule tegi see ikka väga palju nalja. :)

Täna ma käisin Nõmme Gümnaasiumi jõulukontserdil ning see oli väga hea. Nõmme koor laulab nagu inglikoor ja ma ei tee nalja!

43+28=71

See on minu 71 postitus sellel aastal ja mul on teile rõõmusõnum. Minust saab matemaatika koduõpetaja kaheksanda klassi tüdrukule! Minu arust on see ilgelt lahe ja ma olen sellepärast väga, väga rõõmus. Kui ma seda kuulutust soov.ee-s nägin, siis ma olin suhteliselt kindel, et keegi on sellele juba vastanud, sest see oli nädala vanune juba, aga ma mõtlesin, et ma vastan ikka, sest ma ei kaota sellega midagi. Ta vastas mulle tegelikult juba eile õhtul ja kontrollis, kas kõik ikka sobib ja nii ja täna sain ma teada, et see tüdruk, keda ma aitama hakkan elab Virbi bussipeatuse juures! See on lihtsalt super. Ma jõuan sinna umbes viie minutiga. Kas pole mitte äge?!

Üks luuletus ka teile:

Võib krohvist lõhnav, võib väga vana,
võib puust, võib klaasist olla koolimaja.
Kuid kooli nägu pole see, mis ees,
vaid hoopistükkis see, mis kooli sees.

Üks klass on kooli silm. Ja teine kõrv.
On iga õpilane, närvirakk, mis õrn.
On õpetaja välisärritaja
ja seda ongi närvidele vaja,-
et kooli nägu püsiks ikka virge,
et kooli selgroog oleks ikka sirge,
et läbi aja - päeval kui ka ööl -
teaks iga närvirakk, et süda lööb.

Ei tea me praegu, kuhu ükskord saame,
kas saarel sureme või ülemere maal me,
kuid kui on tehtud kord me viimne tegu,
jääb igaüks meist veidi kooli nägu.

Ave Alavainu

Minu arust on see täiega äge!

Christmas ala 1 Corinthians 13

If I decorate my house perfectly with plaid bows, strands of twinkling lights and shiny balls, but do not show love to my family, I'm just another decorator.
If I slave away in the kitchen, baking dozens of Christmas cookies, preparing gourmet meals and arranging a beautiful adorned table at mealtime, but do not show love to my family, I'm just another cook.
If I work at the soup kitchen, carol in the nursing home and give all that I have to charity, but do not show love to my family, it profits me nothing.
If I trim the spruce with shimmering angels and crocheted snowflakes, attend a myriad of holiday parties and sing in the choir's cantata but do not focus on Christ, I have missed the point.
Love stops cooking to hug the child.
Love sets aside the decorating to kiss the husband.
Love is kind, though harried and tired.
Love doesn't envy another's home that has coordinated Christmas china and table linens.
Love doesn't yell at the kids to get out of the way.
Love doesn't give only to those who are able to give in return, but rejoices in giving to those who can't.
Love bears all things, believes all things, hopes all things and endures all things.
Love never fails. Video games will break, pearl necklaces will be lost, golf clubs will rust, but giving the gift of love will endure. Anonymous

Tahad, et midagi tehtud saaks, siis tee seda ise! See on asi, mida ma olen pidanud viimasel ajal väga palju kodus õppima. Ma olen Iirisele juba eelmise nädala algusest rääkinud, et ta oma sodi ära koristaks ja rämpsu ära viskaks. Ta kogus eelmise nädala alguses küll oma sodi kokku kilekottidesse, kuid prügikasti ei viinud. Täna sai mul sellest villand. Ma võtsin kätte ja viisin selle ise minema. Ja siis Triinule olen ka juba päris kaua rääkinud, et ta oma asjad voodi eest kokku korjaks, aga ei ühtigi. Eile tegin ise asja ära ning panin ta asjad ära.
Jõulutuled said ka eile ülesse, sest ma harutasin nad kotist välja, keset toa põrandat ning sundisin neid ennast aitama. Nüüd on nii hea tunne kohe. Eriti kuna ma panin veel paar küünlaalust koos küünlatega välja. Loob kohe jõulumeeleolu.

Viimased päevad.

Laupäeval ma käisin Oleviste noortega uisutamas. Just täpselt, te ei saanud minust valesti aru, ma käisin Oleviste noortega uisutamas. Minu ümber oli umbes 40 täiesti võõrast inimest + Ave ja Jürgen. Ja mind ei huvitanud see mitte üks teps. Täiesti omas mullis olin nagu ja Avega sai ka räägitud, mis on alati tore. Mul oli vaja täiega lihtsalt uisutada. Ringi ratast muudele asjadele mõtlemata. Nii vabastav oli. Aga pärast need kaks villi mu jalgadel küll eriti toredad ei olnud, sest nad läksid katki ning tegid ikka meeletult haiget. Aga pole hullu, küll needki lõpuks paranevad.

Eile oli ka päris tore. Hommikul oli lastetund ja ega selle ettevalmistus mul päris valmis enne tundi ei saanudki. Õnneks läks kõik hästi, ainult lapsed olid millegi pärast väga energiat täis. MA küsisin neilt, mida nad jõuludeks tahavad ja vastused olid väga lastele kohased. :D
Helerin tahtis endale rääkivat papagoid, kes oskaks öelda tere ja küpsis.
Heneli tahtis endale mingit Barbie raamatut, kus vahel on ka Cd-d.
Eliise tahtis endale printessi kostüümi ning kõike selle juurde kuuluvat.
Johannes mulle küll ei öelnud, mida ta tahab, kuid Eliise ütles, et ta tahab lõvi kostüümi.
Mina tahaks lihtsalt valgeid jõule ning rahu ja vaikust.

Peale kirikut me läksime Janeti ja Avega veel kirikukohvile ning siis otsejoones Raekoja platsile. Seal esinesid Crux (kahjuks neid me ei kuulnud), Trepikoda ja Living Stone. Asja vedas Märt, kes oli täiega tubli! No igatahes täiga raske oli vaadata neid esinejaid laval külmetamas, sest näiteks bänd ei saanud kindaid kanda ju. Ja meie külmetasime ka omajagu. Varbad olid täesti jääs, kui ma lõpuks koju jõudsin.

Õhtul käisin veel Oleviste kirikus seda kontserti "Ime ootel..." kuulama. Me istusime Janetiga esireas ja see oli täiega vinge! Kui Taavo Remmel kontrabassi mängis, käis iga noot kehast läbi. Väga hea kogemuse võrra olen ma nüüd jälle rikkam. Nii hea oli vaadata, kuidas muusikud teevad asja kogu südamega. Kuidas nad on ennast täielikult pühendanud ja naudivad Jumala ülistamist läbi muusika. Ja ka see oli kogemus, mida mul just vaja oli.

Jumal on nii mõnelegi palvele juba vastanud. Ja neid vastuseid tuleb kogu aeg juurde.