Huvitav on tagasi mõelda asjadele, mis juhtusid mitte väga ammu aega tagasi. Ma olin siis veel selline huvitav. Tõeline naiste õiguste eest võitleja. Ma ei tahtnud, et mind koheldakse poistega ebavõrdselt. See, kui ma pidin minema enne poissi uksest sisse, oli täielik ÕUDUSUNENÄGU! Me pidime ju ikkagi võrdsed olema ning see loomulikult tähendas, et ma pidin viimane olema. Üleüldiselt ka ei tahtnud ma eriti teiste abi.
Viimase aastaga olen ma aga taibanud, et kõike ei saa ju ka ise teha ning see, et ma abi palun näitab ainult tugevust. Uksest saan ma ka juba enne poisse sisse mindud. Tegelikult on see ju väga suur privileeg ning poistest väga ilus žest.
Loomulikult on aegu, kus lihtsalt tuleb jonni tuju peale ning ma teen meelega kõike vastupidi, kuid õnneks neid aegu ei ole enam väga tihti. Loodetavasti varsti suudan ma sellest ka lõplikult lahti saada. Kuid senini on see ka juba väga suur edasiminek.

Ma tahtsin teiega jagada ka ühte salmi. Ma ei ole kindel, kes on selle autor, kuid mu sõbranna kirjutas selle mulle sinna märkmiku ning mulle see väga meeldib.

Edu on saavutanud see,
kes on elanud hästi,
naernud sageli ja
armastanud palju;
kes on nautinud heade inimeste
usaldust ja armastust;
kes on täitnud oma niši
ja tulnud toime oma tööga;
kes on muutnud maailma paremaks,
kui see oli tema tulles...

Maarja kirjutas selle mulle juba suhteliselt ammu, kuid alles natukese aja eest hakkasin ma selle peale rohkem mõtlema.
Tõelist edu ei saa saavutada ronides ametiredelil üles poole, samas võõrandudes inimestest, keda pead kõige armsamateksning Jumalast, kes on sinu eest KÕIK andnud.
Elus tuleb püüelda Jumala eesmärkide poole ning ennast tuleb ümbritseda inimestega, kes armastavad Jumalat üle kõige. Ainult nii saame eeskujuks olla teistele inimestele ning loodetavasti suudame sellega teistele eeskujuks olla.

Ilusat päeva teile!

Eile lugesin oma märkmiku, kuhu inimesed mulle kirjutanud on ning sain jälle kõvasti naerda, kui Ave omani jõudsin... Siis ma olin Ave meelest ju veel väga tore ja mõnus tüüp. :D

Samas pani mind nii mõnigi asi mõtlema. Mulle on sinna raamatusse väga paljud inimesed kirjutanud ning peaaegu kõik on maininud minu naeratust. Praegu ma aga tunnen, et mu naeratus on liiga tihti hääbunud ning vahel suudan ma ainult toriseda ning vinguda. Ma ei oska rõõmu tunda liiga paljudest asjadest ja inimestest. Liiga palju oleneb keskkonnast, mis mind igapäevaselt ümbritseb.

Jeesuse järgijana peaks ma aga igalpool käima naeratus näol ning rõõmu tundma sellest suurimast kingist, mis Isa mulle teinud on. Ma peaks suutma näidata inimestele, et ma olen teistsugune ning neile eeskujuks olema.

Kui käia tänaval naeratus näol, siis võib see nii mõnegi inimese päeva paremaks teha, ilma et me seda ise teaksime. Samas on alati inimesi, kellele mitte miski ei sobi ning nad üritavad seda teiste peal välja elada. See aga ei tohiks takistuseks saada.

Ma esiteks tahan vabandada oma kallite bolgi lugejate ees, et uue postitusega nii kaua läks. Kool on natuke väsitav hetkel ning ülesannete lahendamine neelab väga suure osa minu ajast.

Ma juhtusin täna lugema Xanga's ühte huvitavat postitust, mis rääkis mehest, kes flirtis KÕIGI tüdrukutega ja minu arust eriti huvitav oli selle juures see, et ta oli kihlatud. Ta ise ütles, et ta tegi seda selle jaoks, et tüdrukute päevi paremaks muuta.
Seal olid kommentaarid ka ning enamus poisse leidis, et see ei kõlba kuhugi ning osad tüdrukud ka, kuid millegi pärast väga palju tüdrukuid leidis, et see pole üldse hull.

Tavaline poisi vastus:
It's an ego circle jerk. This guy knows if he says the right thing then the majority of women, who can't see through the charm, will feel good about themselves, and he'll feel good about himself for doing it. Everyone feels like they've accomplished something. Except...they haven't. Just another one of the meaningless games humans play.

Tavaline tüdruku vastus:
I think flirting is just fine only if it's innocent and the flirter doesn't have intentions of getting with the flirtee.

Huvitav, kas mitte?
Mis sina sellest arvad?

Raske tundega lähen homme seda eksamit tegema. Tegelt oleks pidanud ikka õppima, mitte Tartusse minema. Kuid Tartu oli ikkagi äge ning ma ei kahetse, et läksin. Vähemalt seegi hea, kas te ei arva?
Igatahes ma tahtsin teile rääkida hoopis inimestest. Me rääksime Mardiga sellest, kuidas inimesed väljendavad ennast erinevalt. Need, kes ei ole väga aktiivsed suhtlejad, need panevad oma mõtted paberile või elavad ennast mingil muul moel välja. Samas need on ka neid, kes elavad nii öelda "kaksikelu". Nad on väga suhtlusaldid ning samas loovusest ei jää neil ka puudu. Huvitav, millest on see küll tingitud?

Juba eile õhtust saati on mul mulli tunne. Ma oleks nagu väike seebimullike, mis on küll ilus ja värviline, kuid väga habras ning kergesti purunev. Nii imelik. (Imelik on minu uus parasiitsõna!)
Ma tavaliselt ennast küll nii ei tunne.
Ja eile sain ma teada, et ikka nii hea on kui sulle meelde tuletatakse, kui väärtuslik sa teiste jaoks ikka oled. Kohe seest võttis soojaks. Paljud võtavad inimesi lihtsalt enesest mõistetavalt ning minu arust on see ikka jube kurb. Tuleb ikka inimestele meelde tuletama hakata, et nad on tõelised aarded Jumalalt ning et ilma nendeta oleks meie elud hoopis teistsugused.

Mai, ma vabandan, et nii kaua läks sinu appi karjele vastamiseks, aga vahepeal ikkagi oli öö ning ülikoolis oli ka vaja käia. Ikkagi vabandan.
Täna ma istusin peahoone neljandal korrusel lihtsalt seina äärde maha. Ma ei jõudnud enam mitte midagi teha. Ma oleks nii tahtnud koju magama minna, kuid kahjuks oli mul 45 minuti pärast algamas uus loeng. Ma lihtsalt vajusin! Ja ma ei tee nalja. Panin siis endale kõrvaklapid kõrva ning lihtsalt istusin seal. Täiega äge oli näha, millised inimesed mööda kõnnivad. Mõnel oli täiega kiire ning mõni käis ausõna nagu tigu ringi. Mõni käis üksipäini mööda seina ääri ning mõned gruppide kaupa. Mõne jaoks oli peaaegu iga teine inimene tuttav ning mõni käis lihtsalt silmad maas.
Me tihti ise ei taipagi, et inimesed meid jälgivad ning loevad meie käitumisest nii palju välja. Iga meie liigutus võib kellegi jaoks midagi tähendada. Ja me ei pruugi seda mitte kunagi teada saada.

Laulma, laulma, laulma. Ma ikka nii väga tahan juba laulma minna.
Ülikoolis olles, siis kui loengud on ikka mega igavad, siis ma mõtlen sellest, et NELJAPÄEVAL saab juba laulma minna. See on alati olnud minu lemmik tegevus ja ma oletan, et see selleks ka jääb. Pealegi inimesed, kes laulmas käivad on ka täiega vinged!

"Arvutiõpetajate oskused piirduvad tavaliselt ukse avamisega."
Just nii ütles täna meie matemaatika tarkvarapaketide õppejõud. Ma mingil määral nõustun temaga. Kui ma veel Nõmmel koolis käisin, siis meie arvutiõpetajat ei olnud peaaegu mitte kunagi olemas kui teda vaja oli. Ta lihtsalt istus oma arvuti taga ning kas kuulas muusikat või mängis mingit mängu või vaatas filmi. Tehnikaga pidid tegelema ikka meie oma klassi poisid. Loomulikult nad oskasid seda väga hästi,kuid milleks siis arvutiõpetajale raha maksti?!

Vaatasin täna Rooside Sõda ning seal oli selline küsimus: Nimetaga asi, mida on raske lahti saada. Vastuseks pakuti südant. See küll ei sobinud sinna, kuid neil oli täiesti õigus. Inimesed tegelikult avavad oma südame vähestele. Piiblis on küll ju kirjas, et armastama peab igat inimest, kuid oma südame avame me lõplikult ikkagi ainult Jumalale ja veel ühele erilisele inimesele. Loomulikult on erandeid, kuid neid ei ole väga palju. Inimesed on ikkagi inimesed ju ainult.

PS! Tänane Õnnelause oli mul selline: Sul on sõbralik süda ja paljud imetlevad sind. Kas pole mitte imelik, et mul just täna midagi sellist tuli.

Täna jäi mul üks loeng ära ning ma mõtlesin, et ma teen siis nii kaua midagi kasulikku. Alguses ma käisin poes ning ostsin pühapäevaks ära mullitajad ning natuke kommi ka ikka ja siis asusin Mustamäe haigla poole teele. Seekord ma läksin bussiga, et ei peaks trolliga minema, mul on juba trollifoobia ja ma ei tee nalja. Viimased kaks korda on midagi juhtunud ja see on täiega jube.
See aga ei olnud asi, millest ma teile rääkida tahtsin. Ma istusin täna haiglas ning rääkisin Daniga juttu ning jäin mõtlema sellele, et nii palju on tegelikult inimesi, kellel ei ole kedagi, kes neid vaatama tuleks ning mõnel on keegi alati kohal, kui midagi juhtuma peaks. Mul hakkas nii kahju neist, kellel ei ole kedagi. Nad on kas lihtsalt elust läbi läinud, vaevumata endale sõpru või peret leida või siis nad on nii vanad juba, et nende sõbrad on ammu surnud ning pere ka nagu eriti ei saa tulla. Igatahes on jube mõelda, et sama hästi võiks see inimene olla mina.

Vihma sadas. Ikka sajab. Tänane päev on olnud päris huvitav. Viimases loengus täna me Kadriga tilkusime, sest meil oli vahepeal aega ning me otsustasime endale raamatukogus lugejakaardid teha, selleks aga me pidime minema Rävala 10! Ja mul ei olnud sõidupiletit kaasas ning me jalutasime. Päris äge oli. Kui me tagasi jõudsime, siis mõlemast jalanõust ma kallasin vett välja. Õnneks möödus see poolteist tundi suhteliselt kiiresti ning lõpuks olime me isegi enamvähem kuivad. :)

Vihm mõjub inimestele nii erinevalt. Mõni muutub kohe rõõmsamaks, teistel viib aga tuju alla. Kumb sina oled?

PS! Unenägu oli väga värviline.

JUBE!

Täna ma nägin unes õudukat. Ma nägin, et ma käisin kahes ülikoolis korraga ning ma pidin alati valima millisesse loengusse ma lähen. Enne kui ma aga üles ärkasin, visati mind veel ülikoolidest välja, sest ma nii palju poppi olin pannud. See oli nii tõeline. Ma sain magada täna üle 8 tunni ning kui ma hommikul ärkasin oli mul tunne nagu ma oleks just alles magama jäänud. Rongi alla jäänu tunne oli natuke. Käimas on ülikooli teine nädal ning ma näen juba õudukaid. TEINE NÄDAL!!! Ma mõtlen hirmuga, mis siis veel hiljem saama hakkab. Milliseks mu unenäod muutuvad järgmine nädal? Järsku tahab Jumal mulle sellega midagi tähtsat öelda? Nii väga tahaks teada, mis see tähendama pidi. Järsku aitate?

PS! Täna öösel magan ma aga hästi, (vähemalt ma loodan seda), sest mulle sooviti ilusaid värvilisi unenägusid! Ma annan teile teada, kas need olid ilusad ja värvilised!

Lihtsalt pean.

Konkurents ei ole minu jaoks. Ma annan liiga kergelt alla ning astun tahaplaanile. Ma lihtsalt ei jaksa. Me rääkisime täna Avega teel trammipeatusesse sellest, kuidas liiga suured illusioonid katki minnes teevad väga haiget. Ma ei taha endale teadlikult haiget teha ja samas olen ma ka väsinud. Unistused, aga tähendavad seda, et ma peaks tahtma konkurentsis püsida. Konkurentsis püsimine tähendaks, aga et ma peaks väga, väga, väga pingutama ning selleks ei ole ma valmis. Ma parem astun väärikalt tagasi ning tunnistan oma kaotust. Isegi kui ma võibolla veel kaotanud ei ole. Pealegi liblikaid enam ei ole, vähemalt mitte nii nagu enne. :(

Tänapäeva maailmas on kõige suuremaks probleemiks see, et kuidas teistele eriti äge paista. Käisin Triinuga täna koos linnas ning hakkasime juba kodu poole sõitma. Bussi peale tuli 4 tüdrukut umbes Siimu vanused ma julgen oletada. Välimuselt meenutasid nad mulle natuke Janetit. Neil muusika mängis kõva häälega ning kui te nende juttu kuulnud vaid oleksite. Ühed õpetasid teistele, kuidas saksa keeles inetusi rääkida. Südame alt võttis kohe kõledaks. Kas neil ei olnud siis mitte midagi targemat teha?! Tagatipuks enne kui nad bussist välja läksid hakkasid nad end veel lõhnastama. Pea hakkas mul küll valutama sellest paarist minutist, mis nad meiega ühes bussis sõitsid. Samas tundsin ma ka kurbust, sest selline nende elu ongi. Täiesti tühi, peamine on see, et hea välja näha ning sõprade seas võimalikult äge välja paista. Ma olen ikka väga tänulik selle eest, et mina enam noor ei ole ning Tele2 GoLive ei ole aasta suursündmus minu jaoks.

Ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, et elu on praegu super ning minu probleemid ülikooliga tunduvad hetkel väga kauged. Tänane päev on iga minutiga paremaks läinud ja jätkuvalt paraneb! Ma sain täna Jaimega rääkida ning isegi Geoffy'ga. Nii hea. Toob kohe naeratuse näole teadmine, et kuigi nad on nii kaugel, ei ole nad mind veel ära unustanud. Ma lubasin Jaimele, et ma lähen talle assistendiks enne kui ta 30 saab! Ta lubas mulle head palka. Polegi nii halb välja vaade või mis?

Armastan teid!

Ülikool on väga frustreeriv! Eile õhtul sain siis lõpuks oma tunniplaani korda peale pikka jamamist ning läksin rahulikult magama. Hommikul ärkan ning tuju on hea ja varsti peaks juba nagu kooli poole teele asuma. Ma polnud päris kindel, kus mu tund on nii, et läksin natuke varem kohale. Jõuan auditooriumi juurde ning hakkan ühe kursuse kaaslasega rääkima ning selgub, et ühe loengu aega, mille ma valisin, muudeti. Ja nüüd mu tunniplaan ei klapi enam. Kas pole mitte armas?! Infootsongu asemel pean ma hakkama nüüd füüsikat õppima. JIPPII!!
Aga õnneks kogu päev ei olnud nii hull. Loengud iseenesest olid väga ägedad. Kõrgemas matemaatikas õppisime me selgeks kuidas negatiivsest arvust ruutjuurt võtta. See õppejõud oli ikka täiega noor ka. Ma julgeks väita, et ainult paar aastat Marest vanem. Selline hästi hakkaja ning elurõõmus. Meenutas mulle väga paljuski Maret! Hämmastav.
Ja keskkonnakeemia oli ka vinge! Sinna loengusse ma lähen küll väga hea meelega uuesti. Lektor Kalle Truus on elunäinud juba ning tal on väga kindel oma arvamus ning ma austan seda väga!
Jõudu ja jaksu!

Täna ei olnud nii hea päev kui eile. Ma avastasin, et ma ei saa pooltesse loengutesse minna, kuhu ma tahaks, sest mul on samal ajal kohustuslikud loengud. Ma läksin mööda treppe üles ning rääkisin kadriga samal ajal juttu (me läksime tunniplaani juurde) ning ütlesin kõva häälega, et kas ma pean elementaarmatemaatikast poppi panema, et keemiasse minna ja üks tüdruk ütles, et ta mõistab seda olukorda. Tema peaks ka sealt tunnist poppi panema, kui ta tahaks bioloogiasse minna. Nii hea oli, et keegi tol hetkel mind mõistis. Hetkel on mul ikka 3Ap puudu. Ma peam ruttu endale mingi loengu leidma. Ma nii tahaks keskkonnakeemiat õppida. :(
Teine asi, mis ma täna vaatasin, et Tallinna Ülikool pole üldse ratastooli sõbralik. MA nägin täna kahte inimest, kes ratastoolis olid ning neil oli tükk tegu, et ühelt korruselt teisele saada. Nii halb on mõelda, et nende õppimine on nii raskeks tehtud. Õppimine peaks olema ju kättesaadav kõigile, kuid neile on see nii raskeks tehtud. Peaks kuhugi kaebuse esitama, sest ülikool peaks kõigile jõukohane olema, kui mõistust piisavalt on!

Imelik oli täna seista ülikooli hoones ning oodata Maid ja Tiinat. Samas oli väga huvitav jälle näha inimesi, kellega alates neljandast klassist pole kokku juhtunud. Inimesed sagisid ümberringi ja mina lihtsalt seisan ja ootan. Hetkel ma tunnengi nagu ma ainult seisan oaigal ja ei liigu mitte üheski suunas edasi. Samas ma tahaks edasi minna. Jätta kõik vana seljataha ning alustada täiesti uut elu ülikoolis, koos uute kaaslastega. Vana on aga liiga armsaks saanud ning tundub täiesti võimatu sellest lahti lasta. Ma tean aga, et kunagi see ka juhtub. Kas just täna või homme, aga lähitulevikus kindlasti.
Täna sain ma kätte ka oma ISIC kaardi, mille järjekorras mina ja Mai seisime päris pikka aega. Mul on ikka nii hea meel, et Mai ära ei läinud, vaid minuga ootas. Tõeline sõber!
Koju jõudes hakkasin Siimu õpikutele ja töövihikutele pabereid ja kilesid ümber panema. Aega võttis, aga asja sai. Nüüd need näevad ikka eriti vinged välja. :D
Homme algavad loengud.