pühapäev, 13. juuli 2008


Ma jäin täna väga pikalt mõtlema sellele, mis Jaime ütles selle aasta laagri kohta. Puudus küll see nn lahe ameeriklaste grupp, kuid samas laager oli ikkagi väga tore ning huvitav. Valitses kuidagi teistsugune õhkkond. Seda loomulikult teile, mu sõbrakesed. (Pilt räägib ju rohkem, kui tuhat sõna, nii et nautige!)
Kuigi mul oli selline tunne juba teisipäeval, et ma tahaks koju ning ma enam ei jõua, tahtis mingi osa minust ikkagi kõigest osa võtta ja teha seda rõõmsameelega. Esmapäeva õhtused mängud välja arvata. Seda ma lihtsalt ei suutnud kaasa teha.
Ja siis loomulikult laupäev. Ma mõtlesin, et mu pea lõhkeb ja ma ei tee nalja. Asi oli ikka päris hull, kuid talent show'st ei tahtnud ma ka ilma jääda. Eriti teie esinemisest. Vahelduseks oli päris tore ainult kuulata ja mitte osavõtta. Ja naljakas oli ka see. Öeldakse ju, et naer on parim ravi ja just nii oligi.
Salaingli mäng ühendas meid ikka päris palju ja see tõi ka natuke salapära igapäeva ellu. Ja kuigi minu salaingel oli alguses väga laisk, muutus see peagi. Nii tore oli, kui üks väike vene poiss mulle igal hommikul tere hommikust soovis ning õhtul ilusat und soovis. See oli temast nii armas! Nii kahju, et ma tema nime teada ei saanudki. :(
Ühe sõnaga: Lõpp hea, kõik hea!

1 kommentaar:

Mare ütles ...

Ojaa, laager on küll minu iga-aastane suursündmus - ma vist ei saagi selle jaoks kunagi liiga vanaks:D Ja iga aasta on küll erinev, aga jällegi mingil eriliel moel hea:)