Imelik oli täna seista ülikooli hoones ning oodata Maid ja Tiinat. Samas oli väga huvitav jälle näha inimesi, kellega alates neljandast klassist pole kokku juhtunud. Inimesed sagisid ümberringi ja mina lihtsalt seisan ja ootan. Hetkel ma tunnengi nagu ma ainult seisan oaigal ja ei liigu mitte üheski suunas edasi. Samas ma tahaks edasi minna. Jätta kõik vana seljataha ning alustada täiesti uut elu ülikoolis, koos uute kaaslastega. Vana on aga liiga armsaks saanud ning tundub täiesti võimatu sellest lahti lasta. Ma tean aga, et kunagi see ka juhtub. Kas just täna või homme, aga lähitulevikus kindlasti.
Täna sain ma kätte ka oma ISIC kaardi, mille järjekorras mina ja Mai seisime päris pikka aega. Mul on ikka nii hea meel, et Mai ära ei läinud, vaid minuga ootas. Tõeline sõber!
Koju jõudes hakkasin Siimu õpikutele ja töövihikutele pabereid ja kilesid ümber panema. Aega võttis, aga asja sai. Nüüd need näevad ikka eriti vinged välja. :D
Homme algavad loengud.