Vahel pole palju vaja, et õnnelik olla ja minu arust nii võiks koguaeg olla! Ma leidsin selle pildi ja see tegi minu tuju kohe väga, väga heaks, sest meelde tuli kohe nii palju häid mälestusi.
Eile õhtu oli ikka väga huvitav. Marguse auto peale südame tegemine Maiga oli ikka väga äge ning see lumesõda oli ka päris vinge. Arvestades seda, kui vähe lund oli, seda parem.
Täna sain ma välja astuda "oma ringist". See oli alguses küll natuke hirmutav, kuid samas väga vajalik. Ma õppisin jälle natuke uusi asju.

Täna oli mul selline tunne, et ma ei kuulu siia. Ma mõtlesin, et pakiks oma asjad kokku ning läheks minema kaugele siit, ilma tagasi vaatamata. Võtaks kaasa ainult hädavajaliku ning mõne eseme, mis mulle minevikku meenutaks. Neid ei peagi palju olema. Ainult mu mõmm, paar pilti ja paar kirjakest. Läheks lihtsalt nii kaugele kui jalad kannavad ja jaksu on. Ilma hüvasti jätmata, kahetsuseta ja pisarateta. Leiaks endale mingi vaikse koha ja alustaks uut elu. Täiesti tühja lehega, kuhu Jumalal on võimalik oma plaan kirja panna.
Mul oli juba kõik välja mõeldud. Siis tabas aga reaalsus. Ma juba sain oma tühja lehe ja Jumal on sinna peale juba kirjutama asunud. Inimestel on küll vabatahe, kuid ma juba valisin Tema järgimise. Ma peaksin olema rahul sellega,mis mul on. Tegelikult ma ju kuulun siia ja need tujud ja mõtted lähevad ja tulevad, kuid Jumal jääb. Ma olen veel noor ja peaksin rõõmustama selle üle, mis mul on, mitte muretsema sellepärast, mida mul ei ole.

Mina olen täna väga usin olnud. Ma olen peaaegu terve päeva oma uurimustööd teinud ja valmis see saigi. Mul jäi täna üks loeng ära ning ma otsustasin selle ajaga midagi kasulikku teha. Mul oli juba enne umbes pool valmis ja siis sai ka tehtud ning nüüd võin uhkusega öelda, et tehtud sai! Ja kohe varsti asun lugema Võrdleva mütoloogia raamatut, sest ka selle tähtaeg saabub üsna varsti ja ma olen tähelepannud, et raamatuvirn, mille ma läbi lugema pean, ei taha kuidagi kahaneda, vaid sinna tuleb ainult raamatuid juurde koguaeg. :P
Täna me otsustasime Kadriga (Ta on minu kursuseõde ja Tiina vana klassikaaslane ning üks igavesti äge inimene!), et me hakkame katseisikuteks. Tallinna Ülikooli üks labor (ma ei mäleta enam milline) vajab katseisikuid nägemistaju mingiks asjaks. Ma ei jõudnud eriti selle kohta lugeda ja ma ei ole päris kindel, mis seal tegema peab, aga me mõtlesime, et aitama ja anname oma panuse sellesse uurimusse. Ja siis me otsustasime, et ma hakkan mõnda puhkpilli mängima ja tema kitarri ning me hakkame igal pool esinema ja sellega raha teenima. Täna kõrgema matemaatika loengus me tegime talle järgmise kuu eelarvet ning tal on kulusid 13000 krooni eest, aga palka saab ta ainult umbes poole sellest. Kas pole mitte naljakas? Me saime küll kõvasti selle üle naerda. :P Temaga koos mul ülikoolis küll igav ei hakka!

Valu.

Täna kodugrupist tulles mõtlesin ma väga pikalt valust, sest mul oli valus füüsiliselt valus.
MA jäin aga mõtlema sellele, et kuigi on füüsiline valu teeb vahel väga palju valu, möödub see tavaliselt suhteliselt kiiresti. (Loomulikult on erandeid, kuid nendele ma praegu väga keskenduda ei tahaks.) Ja siis ma mõtlesin, et vaimne valu on umbes 100 korda hullem. Füüsilise valuga tulevad inimesed tihti peale toime, kuid vaimse valuga mitte. See närib hinge ja võib täielikult elu ära rikkuda. See võib inimest drastiliselt muuta. Vaimne valu on JUBE! (Ma tahan lihtsalt siinkohal ära mainida , et minuga on kõik korras hetkel ja ma ei tunne vaimset valu. Igaks juhuks ütlen, et te sellest postitusest valesti aru ei saaks.)
Ja siis jäin ma mõtlema sellele, kui palju me tegelikult ise koormame ennast. Me valutame südant asjade pärast, mis ei ole üldse meie võimuses. Me peaks lastma Jumalal selle võtta. Aga inimesed nagu me kõik oleme, me tihti peale ei taha anda oma elu kellegi teise kontrolli alla. Me oleme selleks liiga nõrgad.
Jaga oma valu ja sul hakkab ise palju parem. Mida kiiremini, seda parem!

Täna ma siis koristasin jälle korralikult üle väga pika aja. Ja kui mina ikka koristan siis ikka korralikult. Tegin riidekapi korda ja viisin kõik üleliigsed asjad Humanasse. Siim käis minuga kaasas, kuna emme oli ka enne kappe koristanud ja riideid oli ikka päris palju sinna vaja viia. Panime siis kotid kelgu peale ning läksime. Viisime siis asjad ilusti ära ning siis Siim vedas mind kelguga tagasi tulles. (Mina teda ka loomulikult, et te ei arvaks, et ma teda ära kasutan. )
Koju jõudsime, siis olime mõlemad nagu lumememmed. :P Äge oli!
Vahetasin riided ja asusin edasi koristama. Tegin oma sahtli ja karbi korda ning loomulikult see võttis tervelt kaks tundi, sest ma jäin lugema igasuguseid kirju, mis mulle kirjutatud on. Vahel on nii hea kohe. Tegi seest kohe palju soojemaks, sest nendega tuleb meelde nii palju häid mälestusi. Kõik need inimesed on mulle ääretult olulised!
Tolmu meil ikka jagus korralikult ja nüüd on nii hea tunne, et kõik on korras. Pühapäev võib nüüd tulla!

19.november

Täna on 19.november. Ma tõusin kell 6.00 ja rong väljus Tartust 6.50. Tallinnas olin ma kella 9ks. Ma olen jõudnud isegi ülikoolis käia juba ning ühe kontrolltöö ära kirjutada. Ühe intervjuu anda. Ja kell pole veel 12.
Ma olen viimasel paaril päeval kogu aeg nii väsinud olnud. Mu vaim on küll värske, kuid keha ei jõua lihtsalt enam. Põhimõtteliselt eile ma magasin nagu pool päeva maha, sest ma lihtsalt ei jõudnud midagi teha. Iga väiksem asi oli minu jaoks väga suur pingutus. Pealegi eile oli mul ka külm millegi pärast. (Öösel oli õnneks väga soe täna, sest ma magasin nii, et põhimõtteliselt olid mu varbad vastu radiaatorit. Väga mõnus!)
Täna hommikul kui ma Vaksali 12 majast välja astusin, oli maa kõik valge. Nii hea oli rongile minna ja vaadata, kuidas lumi sajab. Kas pole mitte imelik, et ma nägin oma esimest lund tegelikult juba sõites Tartusse?! Nii hea rahulik oli kuidagi. See võis olla ka tingitud varajastest hommiku tunnist, kuid ikkagi. Tartus valitses täielik vaikus. Rongis ma uinusin põhimõtteliselt kohe ja ärkasin alles Tallinnas. Tallinnas aga ei olnud nii ilus ja rahulik enam. Astusin rongist maha ja kõik kohad olid porised ja maa oli must. Pluss inimesed lärmasid. Kuidagi raske oli tulla rahust ja vaikusest tagasi siia lärmi. Aga kõigega peab hakkama saama ning teadmine, et Jumal on koos minuga teeb asja ikka palju lihtsamaks.

PS! Mai, loomulikult ma eelistan Dan'iga koos olla, pealegi Margit juba pesi nõusid.
PS2!Täna on minu nimepäev.
PS3! See on minu kümnes postitus novembris.
PS4! MA tahtsin ka äge olla ja palju PS! panna nagu Mai tavaliselt. :P

Aita kui oskad.

Kui ma näen, et kellelgi on abi vaja ja ma oskan aidata, siis ma loomulikult lähen ja aitan. Ave just ütles mulle täna, et kuidas sa ikka jaksad kogu aeg köögi midagi teha. Ma lihtsalt oskan ja mulle nii meeldib seal askeldada. Pealegi Tiinat on ikka nii hea aidata. :)

Avastasin täna, et teisipäev on minu jaoks alati kõige raskem päev nädalas. Ma lähen füüsika loengusse kehva tundega ja sealt välja tulles on tuju kuidagi veel halvem. Füüsika loengus ma mõtlen alati millegi pärast halbadele asjadele. Kunagi ei tule midagi positiivset mõttesse. Kõige hullemad teooriad kerkivad mõtetesse ja ei taha sealt kohe kuidagi ära minna. Ma arvan, et see tuleb sellest, et füüsikat ma nagunii eriti ei kuula ning see tähendab, et mul on kolm tundi lihtsalt mõtlemiseks. Kuna aga keskkond ei ole just kõige meeldivam, siis häid mõtteid on suhteliselt raske mõelda.

Raamatud.

Raamatud on minu elu ikka väga tugevasti mõjutanud. Nad on olnud minuga koguaeg. Kui ma tahan ära kaugele, võtan ma tihti just kätte raamatu ning reaalsus ei tundu minu jaoks enam nii karm. Kui mul on kurb meel, võtan ma kätte raamatu, et leida sealt lohutust, et oma päeva paremaks muuta.
Iga uus raamat on seiklus, mis ootab seiklejat ning mul on nii kahju, et tänapäeval inimesed ei taipa seda. Ma olen siiralt kurb, et nii paljud head raamatud koguvad lihtsalt inimeste raamaturiiulitel tolmu või on ära pandud karpidega kuhugi keldrisse või pööningule.
Täna ma käisin jälle Nõmmel raamatukogus aitamas ning ma olin ikka suhteliselt kurb, et ruumi raamatute jaoks oli vähemaks jäänud. Nii palju riiuleid oli lihtsalt vähem pandud peale remonti ning väga paljud raamtud selletõttu ei saagi oma väljateenitud kohta riiulitel, mis on kõigile kätte saadavad, vaid peavad leppima kohaga keldrikorrusel; kus on väga suur tõenäosus, et keegi isegi ei võta neid sealt enam välja, vaid nad lihtsalt seisavad seal kuni ühel päeval kantakse nad lihtsalt maha.
Avada just trükist tulnud raamat on minu jaoks lihtsalt liiga hea tunne, et seda suudaks eales sõnadesse panna või siis võtta kätte raamat, mis on aastaid vana ning mida on lugenud nii paljud inimesed, et seda on võimatu kahe käe nappude peal kokku lugeda. Nii paljud kirjanikud, kes on veel avastamata ning nii paljud kirjanikud, kes on juba unustuste hõlma vajunud. Need tuleb kõik üles otsida ning maailmale näidata, et on ka teisi peale Tammsaare ja Tolstoi. (Need olid kaks esimest, mis mul meelde tulid.)
Nii kahju, et mul endalgi on tihti liiga kiire, et raamat kätte võtta ja seda lihtsalt nautida. Olla ja lugeda päev läbi. Nautida igat rännakut. Nutta ja naerda koos peategelastega. Olla see väike poiss liblikat püüdmas või siis hoopis üles kasvada koos huntidega. Seista silmitsi oma peegeldusega või rännata toast tuppa ning leida, et tuleb õppida naerma.
Igast muinasjutust, romaanist, näidendist, luuletusest jne on võimalik nii palju õppida. Selleks tuleb lihtsalt aega võtta.
Eelkõige peaks aga ikkagi otsima abi raamatute raamatust ning sinna sisse matma nii oma kurbuse ja rõõmu!

Ave on lihtsalt nii äge! (Ma avastasin, et ma viimati kiitsin teda oma blogis 2.novembril ja sellest on juba väga palju aega möödas, nii et ma leidsin, et oleks viimane aeg nagu. :P ) Ma sattusin temaga jälle rääkima eile ja täna ja üldse kogu aeg ja mulle ikka nii meeldib, kuidas ta räägib ning kuidas ta asju mõistab. Ja ma olen avastanud, et me väga tihti mõtleme ühtedele ja samadele asjadele.

Üldse ma leian, et inimestega on väga hea rääkida. Täna rääkisin ma Taneliga ka väga kaua. (Päris hea, et ta ikka Tallinnasse kauemaks jäi ning et Helari koos oma läpakaga ära läks ning Tanel seda mängu mängida ei saanud, sest muidu oleks ma kodus küll hulluks läinud.)

Minu päevad mööduvad siiani väga edukalt ikka! :)

Täna oli ikka väga hea päev. Janet lihtsalt teeb minu päeva kohe nii palju päikselisemaks. Temaga on ikka väga raske mossitada. Ta istus täna laulukooris minu kõrval ning lihtsalt hakkas ühel hetkel naerma. Nii raske on tõsiseks jääda, kui keegi sinu kõrval südamest naerab. Noh ja siis hakkasin mina naerma ja tõsiseks tagasi saada oli ikka jube raske. NAtuke veel ja ka JOhanna oleks ka varsti naerma hakanud. Ester juba vaatas meid natuke imelikult. Aga pole hullu.

Ja nüüd ma otsin trumme. Päris äge.

Vaikus on pilvist langend vihmatilk
vaikus on üha ununev silmapilk
vaikus on rõõm mis kulda on väärt
vaikus on valu mis kõditab säärt

vaikuse varjus tehtud saab palju
vaikus on ainuks, kindlam kui kalju
vaikus on meie ja vaikus on kõik
vaikus on see, kellel ainult on võit

vaikuse valu on kõige suurem
vaikides minule saavad su huuled
vaikuse unustus summutab kõik
vaikus on tühjuse meeleheite hõik

vaikus on mälestus mida enam ei taha
vaikus on siis kui ma jätan su maha
vaikus on juba möödunud aeg
vaikus on valu ja vaikus on raev

vaikus on muusika mis hellitab meelt
vaikides kohtuvad kaks eri maa keelt
vaikus on kõrgem kui mistahes hekk
on vaikusel igale erinev mekk

vaikus on siis kui unne sa vajud
vaikus on see mis kauniks teeb sajud
vaikus on meeletu, häbelik olek
mida sa teeksid kui vaikust poleks?

vaikuse hääl nii kaunina tundub
vaikus hääl taas vaikuseks sumbub
vaikus on viimane asi mis hirmus
vaikus kord haihtus siis jälle ilmus

vaikuse olek on tõeline ilu
vaikus on tuule hääl lepapuuvilus
vaikus radu nii paljud on käinud
ent siiski ta ilu ei ole nad näinud

vaikuse häälel on tugevaim kaja
vaikus on vait kui vahel on vaja
vaikuse pisaral kõrge on hind
vaikuse pisar on vaba kui lind

vaikuse karjeid vist keegi ei kuule
vaikus jätab jälje su lahkunud suule
vaikus on see, mis meid kõiki kord tabab
vaikus on kõik, mida keegi ei jaga

vaikus on tunded millest ei räägi keegi
vaikus ei reeda ning tore on seegi
vaikus on teineteise nautimise hetk
vaikus on alanud, lõputa retk

Kas vaikus on hirmutav? Kas paneb ta meid igatsema hetki, mis olid veel täidetud muusikahelidega? Ja äkki on just vaikus täiuslik muusika?

Tihti peale me isegi ei saa aru, kui palju on meie ümber tegelikult müra. Inimesed räägivad, asjad kukuvad maha, liiklus, muusika ja nii edasi. Ma ei lasknud Iirisel täna meelega raadiot tööle panna, et ma saaks kordki nautida rahu ja vaikust.

Samas vaikus ise on kõrvu lukustav. Ja see on nii hirmutav vahel, et kohe ei saa. Kõige hullemad hirmud tulevad vahel silme ette ning tihti peale just vaikuses kipuvad inimesed liigselt üle mõtlema.

Üle üldiselt on vaikus on selline hea rahulik seisund. Aga vaikuses ei tohi ka liiga kaua olla. Vaikuses võib kuulda hääli, mida müra sees ei taju.

Me elame vaikuse ajastul.

Seegi võib aga olla liiga kärarikas...

Esitage endale küsimus: "Kui peaksite kõndima 100 kilomeetrit ja on valida, kas kanda kaasas hiiglama suurt tsementplokki - plokki, mis ei oma mingit väärtust ei teie enda ega ka kellegi teise jaoks - või mitte midagi kanda, mille te valiksite?"
Tihti on aga nii, et me ise ei taipagi enne, et me sellist tsementplokki kaasas kanname, kuni keegi meile seda ütleb või meile meelde tuletab. Ja nii hea, et seda vahel ikka tehakse.
Samas täna sain ma ise aru, et ma teen enda elu liiga keeruliseks sellega, et ma ei suuda asjadest lahti lasta. Ma pingutan liiga palju üle osades asjades ning mõnele tähtsamale asjale ei pühenda seevastu üldse aega.
Ma pean oma tsementplokist vabanema. A.S.A.P!!

Täna ma siis tunnistasin helkurist ja sellest kuidas Jumal on andnud meile Piibli. Hea tunne on praegu, sest enne tunnistama asumist mul ei olnud kirjakohta, mida lugeda. Kuid Jumal on nii armuline ja tänu sellele Ave leidis mulle ühe.
See oli Roomlastele 10:13 "Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse."
Ave on ikka nii hea kink Jumalalt, et ma kohe ei või. VoT!

Ja täna oli nii naljakas, kuidas inimesed peale noortekat jagunesid gruppidesse. Olid siis Mart&Co, Haapsalu gäng ja siis alumise toa grupp. Ja ma tõesti tundsin, et ma ei kuulu kuhugi ja Ave tundis samuti. Selline tunne, et ma ei suuda lihtsalt kuhugi seisma jääda ning midagi tarka kaasa rääkida. JA lihtsalt seista oleks ka nati nadi olnud.

PS! Noortekal oli kokku 28 noort: Johanna, Hanna, Hannes, Mart, Lauri, Merlin, kati, Annika, Janet, Mai, Tanel, Tiina, Jürgen, Ave, Siim, Triin, Sander, Külli (te silmad ei peta! Ta tõesti käis ja mul oli nii hea meel, et ta tuli!!!!), Hellika, Helina, Lisanna, Joel, Allan, Ain, Anett, Martin, Dan ja mina. Kohal oli ka Vilver, kuid teda ei loe me enam nooreks. :P

Täna ma õmblesin, sõlmisin ja triikisin. Samal ajal ma ka mõtlesin. Mõtlesin väikestest asjadest ja suurtest asjadest. Mõtlesin asjadest, mis on olulised ja mis on vähem tähtsad. Ma mõtlesin kõigest, mis on minu jaoks hetkel vähegi oluline. Ma mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin... (Aga ma ei tundnud ennast täna Marena, vaid iseendana. :P )
JA teate, ma pole ennast elus sees paremini tundnud kui praegu, sest ma mõtlesin välja, et minu elu on nii hea, sest Jumal on mulle andnud nii palju häid inimesi!!
Ja ma mõtlesin välja ka selle, et muutused on head kui me muutume eelkõige sellepärast, et me ise tahame, mitte sellepärast, et teised tahavad. Ja mina hakkan nüüdsest muutuma. Aga ainult paremuse poole!

Ma olen nii rõõõõõõõõõõmus praeguuuuu!!!

Armastusega.