reede, 19. detsember 2008

Unustamine

Kõigepealt läheb autori nimi,
sellele järgneb kuulekalt pealkiri, sisu,
südantlõhestav lõpp, kogu romaan,
mida sa äkki pole iialgi lugenud, eales
sellest isegi kuulnud,

nagu oleksid mälestused, millele pakkusid pagu,
otsustanud ükshaaval tõmbuda erru aju lõunapoolkerale,
väikesesse kalurikülla, kus pole telefone.

Ammu lehvitasid kätt üheksale muusale
ning vaatasid, kuidas ruutvõrrand pakib kokku oma kohvri;
ka praegu õppides pähe planeetide järjestust,

libiseb minema midagi muud, osariigi lill võib-olla,
onu aadress, Paraguay pealinn.

Mida iganes sa pingutaks ka meenutada,
pole see sul keele peal valmis
ega varitse isegi mõnes põrna pimedas nurgataguses.

See on ulpinud minema mööda tumedat mütoloogilist jõge,
mille nimi, kui sa õigesti mäletad, algas L-iga -
sinu enda teekonnal kaduvikku, kus ühined nendega,
kel on läinud meelest ka ujumine ja jalgrattasõit.

Mõni ime, et tõused keset ööd, vaatamaks ajalooraamatust
järele mõne kuulsa lahingu kuupäeva.
Mõni ime, et kuu akna taga tundub olevat triivinud
välja armastusluuletusest, mida teadsid kunagi peast.

Need read on kirjapandud Billy Collinsi poolt. Ta on minu uus avastus. Ma olen viimasel ajal ise ka väga palju unustamise peale mõelnud. Kui tihti viimasel ajal olen ma asju unustanud. See on lihtsalt jube. Loomulikult on esimene reageering sellele, et ma olen juba vanaks jäämas ning et mälu veab alt, kuid tegelikult nii ei ole ju. Tihti ununevad kõige tähtsamad tähtpäevad, nimed, kokkusaamised, viimasel ajal jääb minul telefon väga tihti koju millegi pärast. Tahaks nii väga kõike meelespidada, kuid inimlikult on see täiesti võimatu. Ikka midagi vahel ununeb, kuid öeldakse, et igal unustamisel on oma põhjus. Tuleb välja selgitada, mis unustamist põhjustab ning sellest üle olla, muidu ma tõesti ei suuda enam varsti midagi meelde jätta.

Kolmapäeva hommikul ajas Triin mind pool üheksa üles ning ma magan ütlesin talle, et ma magan alati kella üheksani. Ja kui ma õhtul talle seda meelde tuletasin, siis ta ei mäletanud, et ta oleks mind hommikul üles ajanud ning minule tegi see ikka väga palju nalja. :)

Täna ma käisin Nõmme Gümnaasiumi jõulukontserdil ning see oli väga hea. Nõmme koor laulab nagu inglikoor ja ma ei tee nalja!

1 kommentaar:

ave ütles ...

Tahaks minna kalurikülla, kus pole telefone:)

Ja mälu funktsioneerimisest võin sulle ükskord jutustada, kui sa hea tüdruk oled;)

Sa oled äge, mu väike päkapikk!:D