pühapäev, 7. september 2008
Lihtsalt pean.
Konkurents ei ole minu jaoks. Ma annan liiga kergelt alla ning astun tahaplaanile. Ma lihtsalt ei jaksa. Me rääkisime täna Avega teel trammipeatusesse sellest, kuidas liiga suured illusioonid katki minnes teevad väga haiget. Ma ei taha endale teadlikult haiget teha ja samas olen ma ka väsinud. Unistused, aga tähendavad seda, et ma peaks tahtma konkurentsis püsida. Konkurentsis püsimine tähendaks, aga et ma peaks väga, väga, väga pingutama ning selleks ei ole ma valmis. Ma parem astun väärikalt tagasi ning tunnistan oma kaotust. Isegi kui ma võibolla veel kaotanud ei ole. Pealegi liblikaid enam ei ole, vähemalt mitte nii nagu enne. :(
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Liis, liblikate eluiga ei olegi pikk, see on tgelikult väga lühike( lihtne bioloogia;)) Aga igatahes , sinuga on niii hea rääkida..ma kusjuures mõtlesin ka sellele, mida me eile rääkisime ja ma loodan, et leiame veel aega, et niisama tsättida, kas või trammipeatusesse jalutads:)
armastan sind väga!
:)
Sa oled nii armas.
Ma teen väga väga tihti samamoodi nagu sina, et teadvustan endale, et võin kaotada ja mu unistused ei täitu, lootes siis, et saan vähem haiget. Aga ikkagi, kui tõehetk saabub, siis ikkagi unistus on veel olemas ja lootus koos sellega.
Liis, kullake, ära kunagi anna alla enne, kui võistlus ei ole veel alanudki:) Aga räägime sellest veel;)
Mail on täiesti õigus, muide!
Postita kommentaar