Viimane nädal. Kuhu küll see suvi kadus?

Me oleme nii palju jõudnud teha, nii paljudes kohtades käinud, kuid samas midagi oleks ikka nagu puudu. Ma olen tähelepannud, et me ei naera enam nii tihti ning me oleme palju tõsisemad kui varem. Me oleme lõpuks suureks kasvanud. See suvi on meid kõiki väga palju muutnud ning nüüd ootavad meid ees veel suuremad muutused ning tahame või ei, me peame nendega harjuma.
Nii naljakas on mõelda, et Mare läheb ära Tartusse ning Margit hakkab varsti abielluma. Enamus asub oma õpinguid jätkama ülikoolis ning mõnel on ees veel abituurium. See oleks nagu alles eile olnud, kui me kohtusime, noored ja rumalad nagu me olime. Me kõik otsisime midagi ning leidsime üksteist. Jumal oli nii helde ja andis mulle võimaluse kohtuda inimestega, keda ma olen aastate jooksul nii palju armastama hakanud! Hetkel kui mul on kõige rohkem abi vaja olnud, olete te mind toetanud, kallistustega üle külvanud ja ma ei suuda teid selle eest kunagi ära tänada.
Te olete teinud minust selle inimese, kes ma täna olen. Natuke jäärapäisust on minus küll veel alles, kuid keegi meist ei ole ju täiuslik. (Välja arvatud Mare! Aga ka tema eksib vahel.) Võrreldes selle inimesega, kes ma paari aasta eest olin, võiks öelda, et muutus on silmaga nähtav, kuigi ma sellest ise alguses aru ei saanud. Teie aga olite nii lahked ning mainisite seda mulle. Te andsite mulle sellega väga palju enesekindlust juurde ning just seda on mul hetkel vaja, et oma teekonnal edasi minna.
Ükskõik kuhu elu aga meid ka ei paiskaks, on hea teada, et keegi hoolib, armastab ning mõistab, isegi kui me ise aru sellest ei saa. Jumala arm hoiab meid koos ning mitte miski ei saa seda muuta.

Teile Minult!

Jumal on ikka nii SUPER, et ma kohe ei saa! Ta andis mulle täna elu parima päeva. Ta andis mulle võimaluse olla koos kuue inimesega, keda ma ikka nii väga armastan, mis siis et nad vahel mind kiusavad. :P Me saime olla ainult seitmekesi koos ning seda ei juhtu just väga tihti. Rääkida, naerda ja olla vabalt ilma pingutamata. Ma ikka armastan teid nii väga, et ma kohe ei tea, mis ma teieta teeks. Ma lihtsalt pidin seda teile kirjutama enne kui ma magama lähen.

Ma jäin mõtlema selle "jutluse" üle, mis ma eelmine laager pidasin. Ja kui aus olla, siis ma eriti ei mäleta, millest ma rääkisin. Ma mäletan seda, et ma ütlesin, et me tegelikult ei pinguta üldse, et uute inimestega tutvuda. Ma mäletan seda ülesannet, mis Mare meile andis, et me küsiksime inimestelt vähemalt kolm küsimust, et neid natuke paremini tundma õppida ja kuidas need küsimused olid kuidagi naljaga pooleks küsitud, et lihtsalt asi tehtud saaks. Mai oli nii armas ja üritas mind ka aidata, kuid see ei tundunud õige. Tegelikult on see suhteliselt ime, et ma üldse midagi rääkisin. Ja see, et ma nutma hakkasin oli ka suhteliselt tore. Ja ma ei saa ikka Mare aru, miks sulle see nii väga meeldis.