Tänane päev on olnud väga imelik. Ma peaks homme kirjandit kirjutama, kuid seda tunnet mul küll ei ole. Homne oleks nagu tavaline laupäev. Kõik teised muretsevad minu pärast ja see on nii armas. Ave tuletas mulle koguaeg meelde, et homme tuleb kirjandit kirjutama hakata. Ta luges mulle isegi tunde ja tuletas meelde, et ma peaks koju tulema ja magama minema. Aga ma ei saa, sest und ei ole. See oleks nagu ära pühitud. Ma peaksin muretsema homse pärast, aga ma lihtsalt ei oska. Homme on lihtsalt päev, mil ma pean kirjutama ühe tobeda kirjandi, mille järgi vaadatakse, kas ma olen piisavalt küps, et lõpetada. Naljakas.