esmaspäev, 10. november 2008

Raamatud.


Raamatud on minu elu ikka väga tugevasti mõjutanud. Nad on olnud minuga koguaeg. Kui ma tahan ära kaugele, võtan ma tihti just kätte raamatu ning reaalsus ei tundu minu jaoks enam nii karm. Kui mul on kurb meel, võtan ma kätte raamatu, et leida sealt lohutust, et oma päeva paremaks muuta.
Iga uus raamat on seiklus, mis ootab seiklejat ning mul on nii kahju, et tänapäeval inimesed ei taipa seda. Ma olen siiralt kurb, et nii paljud head raamatud koguvad lihtsalt inimeste raamaturiiulitel tolmu või on ära pandud karpidega kuhugi keldrisse või pööningule.
Täna ma käisin jälle Nõmmel raamatukogus aitamas ning ma olin ikka suhteliselt kurb, et ruumi raamatute jaoks oli vähemaks jäänud. Nii palju riiuleid oli lihtsalt vähem pandud peale remonti ning väga paljud raamtud selletõttu ei saagi oma väljateenitud kohta riiulitel, mis on kõigile kätte saadavad, vaid peavad leppima kohaga keldrikorrusel; kus on väga suur tõenäosus, et keegi isegi ei võta neid sealt enam välja, vaid nad lihtsalt seisavad seal kuni ühel päeval kantakse nad lihtsalt maha.
Avada just trükist tulnud raamat on minu jaoks lihtsalt liiga hea tunne, et seda suudaks eales sõnadesse panna või siis võtta kätte raamat, mis on aastaid vana ning mida on lugenud nii paljud inimesed, et seda on võimatu kahe käe nappude peal kokku lugeda. Nii paljud kirjanikud, kes on veel avastamata ning nii paljud kirjanikud, kes on juba unustuste hõlma vajunud. Need tuleb kõik üles otsida ning maailmale näidata, et on ka teisi peale Tammsaare ja Tolstoi. (Need olid kaks esimest, mis mul meelde tulid.)
Nii kahju, et mul endalgi on tihti liiga kiire, et raamat kätte võtta ja seda lihtsalt nautida. Olla ja lugeda päev läbi. Nautida igat rännakut. Nutta ja naerda koos peategelastega. Olla see väike poiss liblikat püüdmas või siis hoopis üles kasvada koos huntidega. Seista silmitsi oma peegeldusega või rännata toast tuppa ning leida, et tuleb õppida naerma.
Igast muinasjutust, romaanist, näidendist, luuletusest jne on võimalik nii palju õppida. Selleks tuleb lihtsalt aega võtta.
Eelkõige peaks aga ikkagi otsima abi raamatute raamatust ning sinna sisse matma nii oma kurbuse ja rõõmu!

2 kommentaari:

oh-happy-day ütles ...

ILusti kirjutatud. Meil oli JWG-s kui ka Kunstigymnaasiumis just nii, et enne remonti oli raamatukogu sellises v2ikeses ruumis, aga p2rast remonti kolisid m6lemad palju palju palju suuremasse ruumi ja m2letan, kuidas eesti keele ja kirjanduse 6petajad olid ikka v2ga 6nnelikud. Nii et tendents on erinevates suundades. Raamatu seiklused on t6esti suured ja p6nevad. Aga tead mis, meie oma elu seiklused on veel suuremad! Armastan sind!

Mare ütles ...

Ja veel see uue raamatu lõhn!