Täna jäi mul üks loeng ära ning ma mõtlesin, et ma teen siis nii kaua midagi kasulikku. Alguses ma käisin poes ning ostsin pühapäevaks ära mullitajad ning natuke kommi ka ikka ja siis asusin Mustamäe haigla poole teele. Seekord ma läksin bussiga, et ei peaks trolliga minema, mul on juba trollifoobia ja ma ei tee nalja. Viimased kaks korda on midagi juhtunud ja see on täiega jube.
See aga ei olnud asi, millest ma teile rääkida tahtsin. Ma istusin täna haiglas ning rääkisin Daniga juttu ning jäin mõtlema sellele, et nii palju on tegelikult inimesi, kellel ei ole kedagi, kes neid vaatama tuleks ning mõnel on keegi alati kohal, kui midagi juhtuma peaks. Mul hakkas nii kahju neist, kellel ei ole kedagi. Nad on kas lihtsalt elust läbi läinud, vaevumata endale sõpru või peret leida või siis nad on nii vanad juba, et nende sõbrad on ammu surnud ning pere ka nagu eriti ei saa tulla. Igatahes on jube mõelda, et sama hästi võiks see inimene olla mina.