Viimane

See on minu kümnes postitus detsembris, 74. postitus sellel aastal ning 100 postitus üldse sellesse blogisse. Ühtlasi jääb see minu viimaseks sissekandeks, sest kirjutamine on end minu jaoks ammendanud. Aga ma otsustasin, et oma viimases sissekandes ma ütlen kõik südamelt ära ja ma üritan mitte jätta lahtisi otsi. Ja ma teen seda just nimelt oma blogis, mis siis, et see on kõigile avalik ning kõik võivad seda lugeda. Ma teen seda sellepärast, et nii ei saa keegi mulle vahele segada ning ma saan natuke mõelda ka, enne selle kirja panemist, just nii palju kui vaja.
Ma alustasin seda blogi, sest Margit kolis ära ning nii oli tal võimalik ikkagi ennast kursis hoida meie tegemistega ja meil tema omadega. Margit lõpetas juba üsna ruttu ning ega teisedki väga tragid olnud ei ole. Oma esimeses blogis ütlesin ma, et eks näis kui palju mul aega on, et siia blogisse kirjutada, kuid nüüd on see mul vähemalt olemas ning te ei saa mu kallal vinguda. Ühel hetkel ma tundsin, et oma mõtteid on lihtsam kirja panna, kui neid kõva häälega välja öelda. MA olen tegelikult kirjutanud väga palju rohkem postitusi, kuid ma olen need lihtsalt ära kustutand. Mõnikord valdas mind meeletu tahtmine kirjutada, aga kui ma lõpuks arvuti taha jõudsin, oli see kui minema pühitud. Vahel panin ma oma mõtted kohe enne paberile kirja ning hiljem toksisin arvutisse. Kui Dan seda alguses kuulis, siis tema arust oli see imelik. Aga mõni asi peabki imelik olema. Ka see postitus valmis osaliselt enne paberil.
Need poolteist aasta on minu jaoks olnud kohati nagu ameerika mäed. Kogunenud on nii palju häid mälestusi ning samas olen ma pettunud ja vihastanud umbes samal määral.
Kõik hakkas vaikselt alla mäge minema kui kooli lõpetamine kätte jõudis. Kõige madalam hetk minu jaoks oli siis, kui ma sain teada oma eksami tulemused. See oli nagu halb unenägu ning sellega leppida oli nii raske. Ma pettusin iseendas, sest ma arvasin, et kõik minu pingutused olid olnud ilma asjata. Ma olin lihtsalt kolm aastat oma elust tuulde visanud ning sellega leppida oli ääretult raske. Samas ma ju nägin, et teised olid ka minust palju rohkem oodanud, eriti oli seda näha minu ema silmades. Aafrika oli minu jaoks sel hetkel kõige loogilisem pääsetee. Kõigest eemal aastakese ja see on unustatud, sest mul on pärast nii palju lugusid rääkida ning sellist kogemust maha magada oleks ka täielik raiskamine. Ma harjutasin ennast juba mõttega, et augusti alguses istun ma lennukisse ja jätan kõik eelneva selja taha. Alustan uuesti ning võib-olla ei tulegi tagasi enam. Mida lähemale aga jõudis aeg lahkumisele, seda rohkem ma tundsin, et mul on põhjust siia jääda. Mul on hea meel, et ma sinna ei läinud. Ma arvan, et see oleks mulle küll väga palju juurde andnud. Kogemuse, mida naljalt just iga päev ei oleks võimalik saada, kuid mu juured on Eestimaa pinnas liialt sügaval ning ma oleks hakanud kindlasti koduigatsust tundma. Ma oleks arvatavasti hambad ristis selle aja ära kannatanud, kuid hiljem seda tunnistanud ma küll ei oleks. Arvatavasti iga kiri ja meil koju oleks ka olnud väga rõõmsatel toonidel.
Siiski tundsin ma ühel hetkel, et pole enam oluline, mis mina arvan, peaasi, et teised rahul on. mind valitses vahel tunne nagu mõned oleks tahtnud ise ohjad enda kätte võtta ning iga otsuse minu eest vastu võtta. Mul oli selline tunne, et ma lihtsalt eksisteerin, ilma mingi eesmärgita, mille ma ise endale seadnud oleks. Tagasi mõeldes, oli see arvatavasti ka põhjus, miks ma suvel laagris nutsin. Ma pidin selle oma süsteemist välja saama ja saingi.
Ma tundsin ennast kuidagi kergemalt peale laagrit. Kuigi oli probleeme ja solvumisi, suutsin ma nendest mingil määral üle olla. Ma hakkasin elu natuke helgema pilguga vaatama ja ma suutsin nii mõndagi asja natuke kergemalt suhtuda. Ma ei võtnud kõike väga südamesse.
Ja siis tuli armumine Dan'i. Ma olin täiesti seitsmendas taevas alguses. Mart ütles, et ma naeran rohkem ning Fanny ütles, et ma olen palju seltskondlikum. Neil võib isegi õigus olla, sest see tundus nii õige ja hea ja kuigi enamus kahtles, siis ma olin täiesti veendunud, et kõik õnnestub. Samas Lauri heitis mulle ette, et ma olen liiga südame inimene ning ma ei suuda kainelt mõelda ning ma tean, et oli veel inimesi, kes mõtlesid täpselt samamoodi. Ja ma väga tihti mõtlengi oma südamega, aga kui ma seda muudaks, siis ma peaks muutma ennast tervikuna ning seda ma ei kavatse. Kuu sai mööda ja siis vahel peal oli selline tunne, et midagi on valesti. Alguses olin ma täiega optimistlik selles osas, sest ma teadsin, et probleeme tuleb, aga kõik on lahendatavad. Kaks nädalat enne lahkuminekut oli suhteliselt selge, et on asju, millest välja tulemine ei olegi nii lihtne. Me avastasime, et meil oli üksteisega palju lihtsam rääkida, kui me olime sõbrad ja lahkuminek oli ainult vormistamise asi.
Siis tuli Tanel ja ütles mulle kõik näkku, mis ta arvas. Ma mõtlesin, et ma tahaks talle ühe korraliku tou anda ning näidata talle, kui palju ta mulle haiget tegi sellega. Ma tundsin ennast sel hetkel täiesti kokku varisemas. Ma oleks tahtnud nutta ennast puruks, kuid ma ei saanud, sest ma pidin tagasi minema ruumi, mis oli inimesi täis ja ma ei tahtnud kõigi küsimustele vastama hakata. Ma tean, et inimesed oleks küsima hakanud, kas kõik on korras ja nii edasi ning ma ei soovinud seda. Ma tahtsin lihtsalt võimalikult kiiresti koju oma voodisse teki alla. Ma tundsin ennast täiesti tühjaks imetuna ning ma ütlen ausalt, et ma pole suutnud siiani Tanelile seda andestada, mis siis, et tal oli osaliselt õigus.
Lahkuminek oli minu jaoks suhteliselt kerge. Üks osa sai küll natuke haiget, kuid ma tundsin, et ma sain jälle sõbra tagasi. Ja see oli minu jaoks kõige tähtsam. Ma pole nutnud ühtegi pisarat ning ma tunnen, et selleks pole mingit vajadust. Aga kui mul oleks võimalus midagi uuesti teha, siis ma ei teeks. Ma õppisin, et probleemist tuleb kohe rääkida, enne kui see suuremaks läheb. Mind ei valda ka enam tunne, et äkki, kui teeks midagi teisiti, siis järsku... Nii ei jõua ma mitte kuhugi! Ma elan praegu olevikus , mitte minevukus ega tulevikus.
Pealegi ma olen tundnud Jumalat aina rohkem ja rohkem iga päevaga alates suvest ning selle üle on mul väga suur rõõm. Ma tean, et inimesena, ei suuda ma alati teha kõike nii nagu peaks ning väga tihti tahan ma asjade kulgu kas kiirustada või aeglustada, kuid ma üritan seda mitte teha.
Ma tean, et need mõlemad otsused tulid ootamatult, kuid see on üks osa minust. Ma oleks võinud venitama hakata ja oodata teile ütlemisega, kuid mida see oleks andnud?
Ma ei ole selline inimene, kes suudab vastata igale küsimusele kohe otsejoones. Mõnes osas läheb natuke kauem ning vahel see võib võtta nädalaid enne kui ma ise aru saan asjadest. Vahel ma olen valmis ja vahel mitte, asju mulle hetteheites ei saavuta aga midagi.
Ma ei taha, et mu 2009.aasta tuleks selline nagu eelnevad ning see tõttu ma proovin ennast mitte blogivarju peita ning lõpetan. Ma hakkan kasvatama ennast selles suunas, et ühel päeval ma olen võimeline igast oma probleemist rääkima, kuid mitte ükski asi ei juhtu üleöö. Ma otsustasin ka, et oma blogi ma ära kustutama ei hakka, sest see tundub kuidagi liiga lihtne ja ma arvan, et ma poleks selleks veel valmis. Nii on mul alati võimalus tulla ja lugeda, mis ma kirja olen pannud.
Ma tean, et nii palju asju jäi tegelikult kirja panemata, kuid need, mis kirja said on minuga viimasel ajal igal pool koos käinud. Need on asjad, mis ma võtan kindlasti kaasa järgmisesse aastasse. Hetked, millest ma olen kõige rohkem õppinud. Ma vabandan südamest, kui on asju, millest päris täpselt aru saada ei ole. Ka minu jaoks on veel palju lünki, mis ma tahan täita.
Ma soovin teile juba ette ära head uut aastat, aga enne kõike soovin ma seda endale!