Ma ikka olen mõelnud, et mul on super lahe emme! Ta on mind nii paljudes asjades aidanud ning ta on mu tugi rasketes asjades. Tema peale võib alati kindel olla, sest ta hoolib ja armastab mind nii nagu keegi teine seda teha ei suuda. Ta on see üks ja ainuke inimene, kes ei kao mitte kuhugi ning tühised solvumised ei muuda midagi. Vahel ma ikka mõtlen, kui vähe tänapäeval vanemaid tunnustatakse. Väiksemana mõtlesin, et miks emme saab tänukaardi selle eest, et mina hästi õpin. Tema ei tee ju suurt midagi, kuid suuremaks saades ma taipasin seda. Tema on see eeskuju ning inimene, kelle pärast ma tahaks paremini õppida ning vaeva näha. Tema motiveerib ning innustab mind alati paremuse poole püüdlema. Nii hea tunne on, kui emme naeratab või rõõmustab, kui mul hästi läheb. Samas kui halvasti minnes lohutab ning näitab, et see ei ole veel maailmalõpp. Alati hakkab paremini minema. Emme on just see inimene, kelle jälgedes ma tahaks käia ning kellest suuremat eeskuju mul pole!