Täna kodugrupis jäin ma mõtlema sellele, et ma olen teist ikka päris palju erinev. Teie jaoks on tore rattaga sõita, jooksmas käia ja veel palju muud teha. (Ka sulle, Mare, sest sa oled ikkagi päris sportlik. Tahad sa seda tunnistada või ei. Sa ju teed vahel kõhulihaseid ning sa oled jooksmas käinud.)
Minu jaoks see ei ole aga tore. Ma ei saa koos teiega lihtsalt kätte võtta ning Hiiumaale tulla ratastega, sest ma tean, et ma ei suuda neid distantse läbida. Ja ma pean ütlema, et ma olen sellepärast suhteliselt kurb. See on jälle üks seiklus, millel ma kaasa ei saa lüüa.
Aga samas ma olen väga rõõmus, et te ikkagi lähete, sest ma olen veendunud, et see tuleb teile kasuks ning te loote endale mälestusi, mida meenutada, kui te juba ükskord vanad olete. Ja see juhtub juba üpris varsti. :)

Täna kui me Marele head aega ütlesime ning välisuksest välja astusime, oli õhus tunda vihma lõhna ning see oli lihtsalt SUPER! Ei olnud enam seda läppand õhku. Siis oli küll selline tunne, et tahaks jalanõud lihtsalt jalast võtta ning lompidest läbi jalutada või lihtsalt lombis hüpata. Aga see jäi aga ainult unistuseks seekord. Ma arvan, et juulis saab juba nii teha, praegu on veel natuke vara. :)

Koju jõudes ootas mind aga üllatus. Mulle jõudis lõpuks kohale presidendi kutse. Ma olin ikka täiega elevil. Juba ümbrik oli täiega ilus. Seal peal on Eesti Vabariigi vapp ja puha. Noh, ja siis ma tegin selle lahti ning avastasin, et mul jääb Mare lõpetamisele minemata ja ma olen selle üle üpris kurb, sest mul jääb nägemata, kuidas Mare oma kaua oodatud magistrikraadi lõpuks kätte saab. (Aga pärast tähistame ikkagi, onju Mare? Sest see on ju ikkagi väga tähtis sündmus ning ma arvan, et see vastuvõtt väga kaua ei kesta).