Ma sain teada, et keemia tuli ainult 74 punkti. Natuke oleks pidanud vist veel õppima.

See aga ei ole asi, mida ma tahtsin jagada. Üks õhtu jäin ma hirmuga mõtlema sellele, et mis saab kui mulle öeldakse, et ma ei sobi õpetajaks. Õpetajaks saamine on olnud mu elu unistus. Aga kui mulle lõpuks ikkagi öeldakse, et ma ei sobi. Kas ma lihtsalt annan alla ja valin teise elukutse või siis teen ükskõik, mida et õpetajaks saada? Pealegi ma ise leian, et teised elukutsed ei sobi mulle. Lapsed on ainukesed, kellega ma saan olla täiesti vabalt see, kes ma tahan. Nad ei hinda kogu aeg ega mõista hukka. Nad lihtsalt on.
Tädi juubelil oli ka kaks väikest last. Üks hakkas kaheseks saama ning teine oli neljane. Väikesed Derle ja Doris. Te ei kujuta ettegi kui tore nendega mängida oli. Alguses loomulikult võttis natuke aega, et nende usaldus võita, eestlased ikkagi ju, kuid pärast väsitas Doris mu jooksimisega päris ära. Ja nii on iga lapsega. Ma lihtsalt armastan lapsi!

Ma olen nii tihti mõelnud, et ma annan liiga kergesti alla. Ma olen nii paljudest unistustest loobunud, kuna keegi on öelnud, et sa ei saa nagu nii hakkama, milleks üldse pingutada. Loobu parem kohe, siis on pärast kergem. Tegelikult see ju nii ei ole. Vähemalt ei tohiks olla. Või mis?