14.juuni 1941 kaotas ligi 10 000 inimest oma kodu. Täisealised mehed kuulutati arreteerituiks ja lahutati perekondadest. Enamik neist hukkus vangilaagrites. Naised ja lapsed saadeti asumisele
Kirovi ja Novosibirski oblastitesse. Nendest jäid ellu umbes pooled. 23.märtsis 1949 kaotas oli neid inimesi aga poole rohkem. Kui õpetaja sellest tunnis rääkis oli terve klass tasa, ja seda ei juhtu just väga tihti. Minu elu on ikka väga lihtne. Ma oleks heameelega lihtsalt nutnud.
Kui tihti ma kurdan kui raske mu elu on? Liiga tihti. Samas ma ei tea, mida raske tähendabki. Elada oma perest lahus, teadmata, kas tuleb kunagi see päev, mil ma neid uuesti näen, vot see on raske. Tunda nälga ja heita magama iga päev teadmisega, et see võib olla mu viimane. Need on raskused, mis on ületamatud. Aga see, kas ma jõuan koolitöö õigeaegselt valmis või kas ma leian aega, et oma sõpradega olla. See ei tohiks raske olla. Kui püüda.
Minul on Jumal, kellele toetuda ning sõbrad, kes aitavad mind alati. Miks ma nii palju siis ikkagi kurdan? Liiga tihti on see palju kergem. Aga nüüdsest proovin ma ennast parandada! Ma teen nii palju kui jõuan ning kui ei jõua teen poole! (Vähemalt ma proovin!) Ja ma paluks selleks teie mõistvat suhtumist. Ma tean, et kõik võtab aega, ning et on asju, mida ma veel teha ei julge ja mis tunduvad liialt rasked, kuid ma loodan, et need on mööduvad. Aga see ei juhtu üleöö ning ma loodan, et te saate ka sellest aru.
Aga teadke, et ma armastan teid igal juhul!
Liis
2 kommentaari:
Liis, sa oled lihtsalt ...no ma ei saa seda panna tühistesse sõnadesse milline sa oled...Mul on nii hea meel, et mina võin kutsuda sind oma sõbraks..Mul on nii tohutult vedanud ikka!! Ja sul on nii õigus , ma olen ka mõelnud täpselt samamoodi neist inimestest, kes siis elasid..ja nt ka need kes elasid sõjaajal ja tegelikult praegu ka.. meil on nii vedanud , et me elame siin ja praegu ja ma olen Jumalale nii tänulik, et mina ei pea tundama hirmu.
Armastan sind KOHUTAVALT palju!:D
Mina armastan sind ka. VÄGA!
Postita kommentaar