Ma märkasin, et pole ammu siia kirjutanud. Ma tahals teiega jagada ühte kirja, mille Tõnu mulle kord saatis. Mul olid siis rasked ajad ning ma pean ütlema, et need kirjaread aitasid mind väga palju, kuigi ma seda alles väga palju hiljem mõistsin. Üldse kõik tema kirjad aitasid!
Armastan teid!!


ei, nii kindlasti ei pea. mulle tundub, et sa kannad ehk natuke liigset koormat endaga. muidugi toimub maailmas nukrakstegevaid sündmusi. ja jääbki toimuma.. võib-olla just sellepärast, et sinus endas on kõik valu nii isikliku kuju omandanud, ei saagi sa enam sellest üle. valutad südant kõige pärast. aga kõige pärast ei jõua. me oleme ju muidugi kõik selle süsteemi osad, mis paneb meile kohustuse selle hea käekäigu eest hoolitseda. kuid kõige lihtsam ja vahetum ongi seda teha enda elule keskendudes... kõlab natuke egoistlikult, kuid tegelikult pole seda.

enda suunda saab vist igaüks küll ainult tunnetada.. õige sihi leidmiseks pole olemas päris üheseltvõetavat õpetust, kuna õige on kõigile erinev. vahel takistab liigne soov kuhugi jõuda(või ehk ilma teekonnata seal kusagil juba kohal olla) meid liikumast. seisame, trotsides kiuslikku rada, mis meid vaid vaevumärgatavalt(või üldse mitte märgatavalt) eesmärkide poole viib...
aga kasulik on aegajalt rahulduda ka väikeste võitudega ja endast jagu saades siiski aeglaseltki edasi liikuda.

sa esitad nii palju küsimusi.. aga need ei otsi vist otseselt vastust. need pigem ongi kõik mõtted, mis sinu peakese praegu on vägivaldselt endale allutanud.kahju.tahaks sinuga ehedalt vestelda nendel teemadel, ehk leiaks me mõlemad nii mõned vastused...


maailmavalu
sina, Liis,
väike tüdruk hea südamega
tahmased lilled sinult
abi jultunult ei palu
siiski on nad selleks
et sina ükskord
kuristiku äärel
ainsana
neid ilusana nähes
Õitelt tolmu puhuksid
seal ongi sinu kodu...

sa ei saa eksida, kui suudad näha kuristikuserval lilleaasa. nende järgi tasub juhinduda, nad ei peta.


tõnu.