Täna on olnud väga huvitav päev. Alustades kirikust. Ma ei mäleta, millal ma viimati sellel suvel kirikusse jõudsin, kuid ma tean, et see oli ammu. Ja teate mis?! See oli täpselt selline nagu ma mäletasin. Ainult, et täna pidin ma ette ka minema, kuid õnneks olid seal ees ka Mare, Ave ja Iiris ja siis veel paljud teised, kes ei mängi minu elus nii suurt rolli. Aga väga hea on teada, et mul on sõbrad, kes käivad minu kõrval alati ning kelle elus ma mängin kasvõi pisikest rolli. Soonikute juures on aga alati huvitav. (Nagu Iiris ütles on see nagu teine kodu. :D) Margit tea seda, et isegi kui ma ei taha sulle Tartusse külla tulla, ei tähenda seda, et ma sind ei armasta. Hoopis vastupidi. Ma ei taha tulla, sest ma armastan Sind liiga palju. Ja Mare sind oled ka lihtsalt asendamatu!! Ja Mai. Ja Ave. Ja Triin. Ja Iiris. Teieta oleks mu elu hoopis teistsugune ja palju igavam.
Tegelikult ma tahtsin teile rääkida hoopis millestki muust. Paljud teist ei tea, et ma andsin endale selleks aastaks kolm lubadust. 1) Ma tahan kooli lõpetada kuldmedaliga.
2) Ma tahan ellu viia selle "Suure õe" projekti.
3) Ma tahan Taneliga sõbraks saada.
Ja teate ma tegin selle kolmandaga täna edu samme. Küll väga väikese, aga see on ka ju algus. Ja teate mis?! Tanel isegi ütles mulle, et ta armastab mind kui sõpra. Kas see pole mitte temast kena. Ja me tegime isegi kompromisi ( kui seda nii võib nimetada): tema võib vahel minu kallal norida ja mina võin teda lontruseks kutsuda, siis kui ta nii teeb. Aga ma vähemalt üritan. Ja Mai, kullake, ma teen seda sinu pärast!!